/nginx/o/2017/01/12/6247609t1h8dd4.jpg)
Sotsiaaldemokraatide tõus erakondade populaarsustabeli tippu on ajanud hirmu nahka reformierakonnale, kes on rakendanud oma propagandavankri ette maksuteema, mille puhul küll domineerivad valed ja poolvaled. Sotsiaaldemokraate rünnates “unustatakse” ära tõsiasi, et alati enne valimisi on reformierakond lubanud maksukoormust langetada, kuid võimul olles on kergitanud nii käibemaksu, riigilõive, töötuskindlustusmakseid kui ka aktsiise.
Sotsiaaldemokraadid on sisuliseks, argumenteeritud maksudebatiks valmis. Meie lähtekoht on, et maksud on kõigest eesmärgi saavutamise vahend. Samuti leiame, et maksud peavad olema nii madalad kui võimalik ning et maksukoormus peab jaotuma senisest õiglasemalt.
Eesti on praegu silmitsi väga valusate sotsiaal-, haridus- ja regionaalprobleemidega. Me ei lepi tuhandete vaesuses elavate laste, üha süveneva haridusliku kihistumisega, päästekomandode sulgemise ja regionaalse tasakaalustamatusega.
Seepärast oleme ka ausalt välja öelnud, et maksupoliitikat muutmata pole võimalik ühiskonda positiivset murrangut tuua. Seda enam, et juba mõne aasta pärast, kui eurotoetuste ja muu välisraha osakaal eelarves kokku kuivab, kujuneb praeguse maksukoormuse juures Eesti riigi ülevalpidamisest tõeline mustkunst. Oleme teinud ettepaneku seada paremat palka saavate inimeste tuhandet eurot kuus ületavale tuluosale sisse 26protsendiline tulumaksu määr. Mäletatavasti kehtis seesama 26 protsenti kõigile kuni 2004. aastani ja midagi hullu siis lahti polnud.
Meie väljapakutud maksumuudatuste kritiseerimisel on paremerakonnad keskendunud inimeste kõige madalamatele instinktidele, käsitledes astmelist tulumaksu a priori kui edukatele inimestele suunatud riiklikku karistust, mis pärsib edasipüüdlikkust.
Sotsiaaldemokraatide hinnangul on teatud palgaosale kehtiv kõrgem maksumäär ennekõike vahend üldiste hüvede ja ühiskonna sidususe suurendamiseks. Jõukamate panuse suurenemine võimaldab kasvatada endaga toime tulevate inimeste hulka. Nii nagu perekonnas võtab rohkem teeniv pool enda kanda suuremad kulutused, on ka paremal järjel inimestel täita ühiskonnas teatud veduri roll. Võiks isegi öelda, et seisus kohustab, kuigi seisusi meil pole.
Praegune ühetaoline tulumaksusüsteem võtab aga igalt tulusaajalt täpselt ühe ja sama mõõdu järgi, tegemata vahet, kas tegu on miljonäri või miinimumpalka saava müüjaga, Tallinna kröösuse või Võrumaa FIEga.
Levinud sõnakasutuse kohaselt nimetatakse madalama maksukoormusega riiki kõhnaks või õhukeseks ja kõrge maksukoormusega riiki paksuks. Ka Eurostat reastab Euroopa Liidu riike maksukoormuse järgi ja nõnda on lihtne mustvalgeid hinnanguid anda. Tegelikkuses ei anna need mustvalged hinnangud riikide olukorrast adekvaatset pilti. Kellelegi pole saladus, et kõrge maksukoormusega Soome on eestlaste jaoks esimene väljaränderiik. Soome minnakse massiliselt tööle, hoolimata seal kehtivast astmelisest tulumaksust, millega reformierakond inimesi hirmutab.
Riikide võrdlemisel on targem keskenduda kogutava maksuraha eest pakutavatele avalikele teenustele ja nende kvaliteedile, mitte maksuprotsentidele. Maksuraha ei koguta ju raha enda, vaid avalike hüvede ja teenuste pakkumise eesmärgil. On tõsiasi, et maksuprotsentide suurus või väiksus ei määra riigi edukust. Eestisse ülekantult tähendab see, et madal maksukoormus ei saa olla meie püsiv konkurentsieelis, nii nagu ei saa ka madal palk olla toimiv äriidee.
Üheülbaline maksusüsteem võib ju olla lihtsalt administreeritav, kuid see ei vasta enam Eesti vajadustele. Keerukamaid lahendusi ei maksa pidada halvaks ainult sel põhjusel, et need on keerukamad. Kui saame õiglasema maksusüsteemi ja kõikjal Eestis kasvava majanduse, tasub see samm end kindlasti ära.
Inimeste heaolu ei sõltu sellest, milline on maksunumber või eelarve tasakaal. Inimeste heaolu sõltub riigi majandusarengust ja elukeskkonnast.