Kiri: Ühispilt Kevadtormilt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseväe suurõppus Kevadtorm 2012 lõppes laupäeval piduliku rivistusega Rakvere staadionil.
Kaitseväe suurõppus Kevadtorm 2012 lõppes laupäeval piduliku rivistusega Rakvere staadionil. Foto: Meelis Meilbaum

Kevadtorm – see on omapärane sõna: esimene ots meenutab, et õues kena kevade, kuid teine pool lisab ärevust, mehelikkust.

Kaitseväe suurõppus Kevadtorm korraldati sedapuhku meie kandis. Siin-seal nägi täitsa ootamatult rohelise maskeeringuga sõidukeid.

Paarkümmend aastat tagasi kinkisin ühele noorpaarile pulmadeks Sae küla servast suure kase, mida lapselapsed nüüd emme-issi pulmapuuks kutsuvad. Eelmisel reedel nägin sealt möödudes, et kase all on koha sisse võtnud neli roherohelist täies maskeeringus väikesõidukit. Tegin pilti, ise kartsin, kas tulevad ja tõmbavad mälukaardi välja … Aga keegi ei reageerinud – ju ei tabanud ma sõjasaladust.

Aga paugutamine oli äge. Roela-Liivaküla mees Jaak ütles, et tema pere koerad elasid selle “sõja” üle köögilaua all ja õues käisid ainult asjal.

Minul on Aravusel õuel kaks koera ja neis tekitasid aeglaselt liikuvad rohelistes “närudes” autod jälle erilist huvi. Vahva oli näha autos noori sõjamehi, kes ühele teeäärse õue vanaemale aina lehvitasid: eksamid tehtud, kojuminek.

Maikuu on näidanud, et Rakvere Kastani tänav on Pikalt tänavalt rolli üle võtmas. Alles seisis seal tänavapikkune puuriit, nüüd aga sõjatehnika, nii kaugele, kui silm ulatus. Staadionil harmoneerus pikk sõdurite rivi kevadise rohelusega. Korraks heiastus – kas jälle meeste tantsupidu?

Vahva, et nii palju vaatajarahvast oli staadionile tulnud, nagu siis, kui Värnik siin 83 meetrit oda viskas … Hea, et meil on oma mees Bonzo, kelle mehisel häälel lauldud hümn oli võimas. Kaasa laulsid nii sõdurpoisid kui publik. Paistis soe-soe päike, sisetunne ütles, et elame oma vabal kodumaal, ja mingid “mistraalid” ei tulnud meeldegi.

Üles olid rivistatud ka meie omavalitsuste mehed, siinpoolsed “tormi” abistajad. Neist suurim koormus oli kindlasti Toomas Väinastel, paugutati ju Vinni väljadel ja metsades kõige rohkem. Ka president käis seal asja uurimas.

Siis vaikis staadionil puhkpilliorkester ja hakkasid tänukõned. Kaitseväe juhid autasustasid paremaid sõdurpoisse, kõigile anti kinkekotike. Jäin ootele, et midagi esemelist saavad ka omavalitsusjuhid, vähemalt tänukirja. Ei. Kõnedes küll õnneks tänati. Aga koti muruseemet võinuks siiski ka anda. Tõdegem, et on kevad ja peagi katab rohelus roomikujäljed.

Lahkudes nägin Kastani Arena ees ärimeest, nädal aega sõjamehe rollis olnud Neinar Seli. “Laigulistes” poleks teda siia osanud mõeldagi, kui ta poleks mõne päeva eest telekas vahvat isamaalist sõdurijuttu rääkinud. Respekt!

Palusin temalt luba pildistada. Alles ma teda küll Tartus käies kirusin: igavene jurakas plasku on ette ehitatud ja adratalupoeg ei leia enam maabussijaama üles, nii et tee majale ring peale. Pärast üks emand küll ütles, et plasku all pidi läbikäik kah olema.

Aga nüüd võtab naerusuine Seli minu fotoka, annab ühe “kaprali” kätte ja ütleb: “Tee meist ikka ühispilt ka!”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles