Viimase kümnendi majanduskasvust tingitud areng tekitas enamikus meis õigustatud eelduse, et elu peaks tõusvas joones edasi minema. See lootus hakkas aga juba eelmise aasta lõpus tuhmuma.
Ain Suurkaev: Eesti lipu vägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pidev jutt koondatud inimestest, rasketest aegadest ja prognoosimatust tulevikust sisendab ebakindlust. On raske ette näha, milliseks kujuneb nii Eesti kui maailma majanduse olukord. Tõenäoliselt seisavad ees keerulised ajad.
Aeg mõelda möödunule
On raske, kuid on olnud veel raskemaid aegu. Ja seda mitte ainult majanduslikust aspektist.
Eesti jaoks üks raskemaid, kuid olulisemaid aegu oli kahtlemata Vabadussõda. Venemaa suurust ja olukorra troostitust arvestades uskusid vähesed võitluse mõttekusse, kuid ometi suudeti omariiklus saavutada.
Suur abi oli kriitilisel hetkel Briti laevastiku saabumisest Tallinna lahte ja soome vabatahtlike appitulekust 1918. aasta lõpupäevil. Vaid koostöö, üksteise toetamine ja usk ettevõtmisesse viis väikese rahva võiduni, mille üle on kõik järeltulevad põlved uhkust tundnud.
Sama võimsa märgilise tähendusega oli 1991. aastal taasiseseisvumine, millele aitas omajagu kaasa juba Vabadussõja võidust tekkinud kindlustunne ja usk, et me suudame seda veel kord.
Ja suutsimegi. Taasiseseisvumise aeg on olnud suurte muutuste periood. Oleme näinud riigi õiguslikku, majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset arengut.
Oleme üles ehitanud riigi, mida on siirderiikide seast esiplaanile tõstetud ja innovaatilisuse poolest Euroopas positiivseks näiteks toodud.
Samal ajal on pidev edasiminek meid aga individualistlikumaks muutnud ja me pole ehk selles edasipürgimise vaimus peatunud ega riigi põhiväärtustele piisavalt suurt tähelepanu pööranud.
Nüüd aga on hoog raugenud. On raugenud kogu maailmas ja see aeglustumisperiood annab põhjuse korraks peatuda ja mõelda möödunust. Mõelda Vabadussõja, taasiseseisvuse, eneseusu ja koostegutsemise õigsuse peale.
Lipp kui märk
Eelmisel aastal pühitsesime Eesti riigi 90. aastapäeva. Ka tänavu on meil üks märkimisväärne juubel: 125 aastat tagasi, 4. juunil 1884. aastal pühitseti Otepääl meie identiteeti ja uhkust kandev sümbol - sinimustvalge lipp.
Ei ole just palju riike ega rahvaid, kelle alglipp on reliikviana säilinud. Hoolimata sellest, et meie riigi lipp on eakas, peame tõdema, et vaid kolmandiku sellest ajast on meil olnud võimalus oma lipul lehvida lasta. Enamiku aega pidi see olema peidus ja varjatud, lehvides meie lootustes ja unistustes.
Seda suurem ja võimsam on aga tunne näha lehvimas oma riigi lippu, mis kannab endas kogu riigi sünni- ja ajalugu, kannab kõikide kannatuste kiuste võitlemise ja sihikindluse märki, kannab kokkukuuluvustunnet - ühe väikese rahva õigluse ja allaandmatuse vaimu.
Meil on praegu rasked ajad. On olnud raskemaid.
Heisakem kõik vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril lipud!
Ajaloo, oma rahva ja kindla tahte austuseks! Märgiks, et suudame ja oleme valmis kokku hoidma ja ka rasked ajad koos üle elama.