Juhtkiri: kiita ja kritiseerida

Ott Lepland.

FOTO: Tõnu Kruusimäe

Nädalavahetusel finaalvõistlusega kulmineerunud Eurovisioni lauluvõistlus lubas eestlastel eneseuhkusest taas pead tõsta – Ott Lepland laulis puhtas eesti keeles ja ilma igasuguse tolategemiseta end kõrgele kuuendale kohale.


Punkte anti siit ja sealt Euroopa otsast ning isegi need, kes sellest lauluvõistlusest suurt midagi ei pea, olid meie edu üle rõõmsad.

Pärast Tanel Padari ja Dave Bentoni võidukat lugu “Everybody”on eestlaste Eurovisioni vanker käinud killadi-kolladi. Küll on üritatud muuta laulu valimise süsteemi, küll pandud murdekeeles laulma neiukesed, küll kolm naljameest, kes tulid häbis tagasi. Finaali jõudmine jäi aastateks vaid unistuseks. Nüüd, kui jõudsime, on ka hulk vahepeal sellele tsirkusele selja pööranuid taas teleri ette kogunenud, et kaasa elada.

Heameelt teeb just tõik, et edukaks osutus eestikeelne ballaad ning sada miljonit televaatajat said jälle midagi Eestist teada.

Eilses Postimehes kirjutab Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik õigesti, et me ei peaks iseennast ja oma riiki pidevalt alavääristama. “Umbusu ja üksteise kahtlustamise õhkkond tüürib riiki kaugemale demokraatiast, lähemale politseiriigile,” kirjutab Kadastik.

Sellesama Eurovisioni lauluvõistluse edu valguses võiksimegi just meie, eestlased, positiivseid tulemusi esile tuua ega tohiks tänitada. Nõnda paraneb kogu rahva enesetunne, isegi neil, kes ise laulda ei oska.

Aga enesekiitusel on ka pahupooli. Rakvere linna juhtimise juures on inimesi, kes leiavad, et kohalik ajaleht peaks tegema valikuliselt kriitikat või lausa vaikima mõne asja maha, et linn paistaks paremas valguses.

Me teame, et Tallinnas on keskerakondliku linnavalitsuse rahastatavad kanalid, mis nimetavad ülejäänud meediat õukonnameediaks või peavoolumeediaks, olles ise tegelikult keskerakonna hääletorud.

Virumaa Teataja ei kavatse siiski kellelegi tellimustööd teha ning püsib sõltumatu infokanalina oma rollis. Rõõmustame koos, kui Lääne-Virumaal ja Rakverel või kohalikel inimestel läheb hästi, ja kui vaja, räägime ebameeldivatest asjadest. Selline ongi elu.

Tagasi üles