Õmblemine - see pole ainult plikadele

Andree vajutab Multi Margeri tootmisjuhi Jelena valvsa pilgu all overlokmasina pedaale ja muudkui annab minna.

FOTO: Arvet Mägi

“Täiega äge!” ütlevad viienda klassi poisid, kes vuristavad overlokmasinaga endale kotti õmmelda. Juhendaja Jelena hõikab vahepeal sekka, et “üle 30 ei tohi kiirus olla!” ja “igal ristmikul peatuge!”. Poisid taipavad lennult ja teevad aina uusi õmblusi.


Tegelikult algab lugu sellega, et Rakvere reaal­güm­naasiumi V klassi kaks poissi ja kolm tüdrukut jäävad oma esimesel “tööpäeval” Multimargeri õmblustsehhi tervelt kümme minutit hiljaks.

“Kohvipausi seepärast ei saa!” teatab tootmisjuht Jelena Liivamäe kõva häälega. Muidugi teeb lihtsalt nalja ja alustab tööprotsessi kirjeldamist A-st ja B-st. (Kõigepealt esitatakse tellimus, siis voorivad rekka’d materjaliga kohale, tehakse lõiked, lõigatakse kangast detailid jne.)


Erandkorras ronitakse tööpostile sel päeval mööda evakuatsioonitreppi – see viib otse juurdelõikusruumi. “Kas te üldse teate, miks öeldakse juurdelõikus? Lõigatakse ju hoopis ära, kuidas saab siis juurde lõigata? Tegelikult on nii, et ühest kangast lõigatakse JUURDE mitmeid ja mitmeid detaile,” selgitab Jelena.



Hakatuseks saavad poisid juurdelõikuslauale kahekesi tõsta paika ühe kangarulli. “See on päris raske töö, Soo­mes näiteks teevadki seda mehed. Aga meil on kõik mehed Soomes tööl, meil teevad seda naised,” ei saa Jelena märkimata jätta. Edasi järgneb paaristöö: üks noor tööline, käärid peos, ühel pool lauda, teine teisel pool, hakkavad lõikama ning keskel peavad käärid täpselt kohtuma.
“See on meeskonnatöö. Kui paned paari valed inimesed, ongi kõik pahasti. Aga kui paarilised klapivad hästi, tuleb ka töö hästi välja,” jutustab Jelena ning kõik lapsed saavad järgemööda käärid kangasse lüüa. Algul käsi väriseb ja käärid tõrguvad, aga õige pea tehakse sirged lõiked. Väikeste kaartega.


“Neli kuud on katseaeg ja selle ajaga õpetame kõik kenasti juurde lõikama,” lohutab tootmisjuht.
Edasi pannakse virnas riidetükkidele lõiked ning Jelena demonstreerib, kuidas käib lõikus. Müriseva imemasina abil tulevad naise osavate käte tööna viuh! ja viuh! loetud sekundite jooksul kümnete kaupa neoonkollasest kangast kraed ja taskud turvariietele. Lapsed vaatavad, silmad suured, ja tundub, et neil on vähemasti sama põnev kui uudistada vitriinis uut iPodi.


Müügijuht Gert Miltop räägib, et spetsiaalsetele riietele on spetsiaalsed nõuded. Näiteks kõrgnähtavusega kangast (seesama erekollane) õmmeldud jopel peab olema vähemalt viis meetrit helkurpaela. “Ja kui tegemist on õblukese naisega, siis on seda viit meetrit ikka väga raske paigutada,” pistab Jelena vahele. Ühe toote väljatöötamiseks kulub Gerdi sõnul umbes kaks kuud, lõikeid tehakse seni ümber, kuni tulemus on laitmatu. “See kõige esimene jope võib maksma minna 3000–5000 eurot, aga kui tootmiseks läheb, siis on jope hind muidugi odavam,” selgitab ta.


Kui detailide väljalõikamismasinat laste kätte turvakaalutlustel anda ei saa, siis eeskujuliku käitumise eest lubatakse lastel naha külge trukke lüüa küll. See paneb silmad särama nii poistel kui piigadel. Õhinal istuvad nad toolil, sätivad trukid paika nii nagu vaja, ja kui Jelena annab käsu “vajuta pedaalile!” (seda ütleb ta ühe korra, kümneid kordi hüüab aga, et “ei vajuta veel pedaalile!”), siis vajutavad ning masina sisina ja puhisemise saatel trukk naha külge ka jääb. Igatahes kui kõik viis last on õnnelikud trukiga nahatüki omanikud, pühib Jelena otsa eest higi ja hingab kergendatult – kõigi laste näpud jäid trukita.


Järgmiseks hitiks kujuneb paela lõikamine. Täpsemalt küll põletab spetsiaalne masin paelte otsad kenasti ära, et need hargnema ei hakkaks. Ja kui õmblustsehhis muud uudistamist ei jätkuks, oleksid lapsed valmis paelu lõikama vist mitu päeva järjest.


Samal ajal kui tüdrukud lähevad lihtsat pistet tegevaid õmblusmasinaid katsuma, saavad poisid võimaluse kätt ja jalga proovida overlokmasinal. “Siin on nagu autol pedaalid,” tutvustab Jelena ning mehepojad võtavad kohad sisse. “Ära ületa kiirust! Sõida aeglasemalt, näed, palju ilusam õmblus tuleb ju!” kamandab Jelena ning poisid saavad kordamööda proovida Pegasust – nõnda on selle overlokmasina nimi. “Ja ristmikul pea ilusti kinni,” õpetab Jelena, kui riidetüki serv lõpeb ning kangast on vaja keerata. Poisid saavad aru küll. Ja kibelevad üha uusi kangajuppe ääristama.

Jah, õmblustöökojas on tõesti väga lahe, aga Tiit siia tulevikus tööle siiski ei kipu. Koolivend Andree ütleb kõrvalt, et Tiit tahab saada hoopis loodusteadlaseks. “Lugemine mulle eriti ei meeldi, aga kõik, kus loodusest kirjutatakse, loen läbi. Eriti huvitav on see, kui maa sees midagi uuritakse,” räägib Tiit. Nii et võib-olla saab temast arheoloog.


Andree arvab, et on ehk ühel päeval jurist nagu ta ema. Aga lisab korrektselt, et “praegu on veel vara öelda, selgub siis, kui suureks saan”. Õmblemine on ka tema meelest põnev, sest masinapark on ju muljetavaldav. Varem on ta oma elus õmblustööga kokku puutunud 4. klassis, kui Eesti riigi sünnipäeva puhul tuli õmmelda sinimustvalge lipp.


Elisabeth laseb nagu värten mitme õmblusmasina vahel ja küsib juhendajalt paela juurdegi – varsti tuleb edasi liikuda, aga temal on vaja veel üks kott valmis õmmelda. Elisabethile on õmblusmasinad tuttavad, tema vanaemal on neid kodus tervelt kaks – vanaema on professionaalne õmbleja. “Aga ega mina neid masinaid puutuda ei tohi,” lisab tüdruk. “Ma õmblen niisama, parandan mõnda auku või nii.” Praegu tuleb õmblusmasina nõelasilmast tema käe all kommikott (võib-olla sellepärast, et vabatahtliku rollis olnud Rakvere Lastekaitseühingu juht Kaie Kranich on parajasti oma käekotist Mesikäpa kommid välja kraaminud ning pakub lahkelt kõigile). “Ma arvan, et panen need kotid kööki. Ja need võiks omavahel kokku õmmelda,” on ta tulemusega peaaegu rahul.


Tulevikus võiks tema meelest õmmelda veelgi, kuigi tegelikult tahab ta saada hoopis õpetajaks, täpsemalt klassijuhatajaks. “Mu ema on meie koolis muusikaõpetaja ja dirigent on ka. Dirigendiks ma nüüd küll saada ei taha. Aga ema ütleb, et klassijuhataja koha pealt on mul annet.” Klassiõed noogutavad ja kihistavad naerda – Elisabeth juba on kord selline organiseerija.

Lastekaitsenädal
Rakvere Karmeli kogudus on lastekaitsepäeva puhul mõelnud nii lastele kui nende vanematele. Üheks ettevõtmiseks oli “Unistuste tööpäev”, kus Rakvere linna koolide 5. klasside lastel oli viiekaupa võimalus olla üks päev “tööl” Multimargeri töökojas, Estonian Airi pardal, Raadio 2 stuudios, Segersi õmblustöökojas, Tallinki laeval, Päälispõllu talus, Estanci tehases, Kunda tsemenditehases, HAT-Auto ja Rakvere ametikooli remonditöökodades.


Täna kella 10-15 on 5-12aastastele lastele vahva, lõbus ja õpetlik päev Rakveres, Võimla tn 1 (Kalevi hall).
Täna õhtul kell 19 on Art Cafés lastevanematele kohvikuõhtu, kus perekonnad Palu ja Liivamägi vestlevad tasakaalu leidmisest pere, töö ja hobide vahel.


Homme, 2. juunil toimub aga perepäev Rakvere teatris ja rahvamajas algusega kell 15. Lastele on avatud mängutuba ning vanemad saavad valida endale huvipakkuva õpitoa järgmiste hulgast: “Reeglid – keelamise ja lubamise tasakaal” (lektor Ilmar Tomusk), “Poisist meheks” (lektor Tiia Lister), “Kuidas leida oma lapses parim” (lektor Anu Kõlar), “Kuidas hoida paarisuhet” (lektor Karmen Maikalu). Perepäev lõpeb kell 18 algava heategevuskontserdiga, kus esineb Laulupealinna koor.

Tagasi üles