Põldude kraavitamine ja liigveest vabanemine on eesti põlluharija unistus olnud juba Vargamäe Andrese aegadest alates. Maaparanduse abiga joogivee kaitsmisest tol ajal ei kõneldud. Praegu, Euroopa Liidus, on teema üliaktuaalne, räägib põllumajandusameti Lääne-Viru keskuse juhataja asetäitja Sirje Käbin.
Sellest, kuidas maaparanduslike abinõudega põllumajanduses reostuskoormust vähendada, kõneldi maikuus Türil toimunud rahvusvahelisel seminaril.
Kuidas on maaparandus seotud põllumajanduses reostuse hajukoormuse piiramisega?
Drenaažisüsteemid on aastaid tagasi ehitatud selleks, et meie ilmastiku tingimustes võimalikult õigel ajal põllutöid saaks teha. Ometi on maaparandussüsteemid “süüdi” selles, et väetis ja muu reostus jõuab kiiremini ja suuremas koguses jõgedesse ja edasi Läänemerre. Puhas joogivesi ja kalarikkad jõed on aga väga vajalikud meile kõigile.
Mida annaks siin teha?
Hajukoormuse piiramiseks ja maaparandussüsteemide isepuhastusvõime suurendamiseks ehitatakse neile keskkonnarajatisi. Eesti oludes on nendeks veekaitsevööndi laiend, settebassein ja puhastuslodu. Lääne-Virumaal on keskkonnakaitselisi rajatisi ehitatud Sõmeru, Kadrina, Haljala, Vinni ja Viru-Nigula vallas asuvatele maaparandussüsteemidele. Levinuimad on puhastuslodud või siis settebassein ja puhastuslodu koos.
Mis on puhastuslodu?
Puhastuslodu on madalaveeline kraavi laiend. Lodudes kasvavad hundinuiad ja teised veetaimed, mis kraavi kandunud toitained oma kasvamiseks ära kasutavad, ja jõgedesse jõudev vesi on seega toitainetevaesem.
Mida õpetlikku kuulsite Türil?
Tagada Läänemere vee puhtus on osalenud riikide ühine soov. Rahvusvahelisest seminarist võttis osa üle saja spetsialisti ja teadlase Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Venemaalt ja Ungarist.
Esines ülemaailmse vihmutuse ja maaparanduse organisatsiooni ICID asepresident László G. Hayde. Naaberriikide esindajad tutvustasid oma kogemusi, uurimistööde tulemusi ja plaane reostuse hajukoormuse piiramiseks maaparandussüsteemides. Nende kogemusi rakendades, koostööd tehes paranevad ja laienevad meie teadmised ning võimalused hajukoormuse piiramisel.
Mikko Jaakola tutvustas põllumajandusliku hajukoormuse vähendamist Soomes. Põhjanaabrid selgitasid välja veekasutajate huvirühmad ja analüüsisid koostöövõimalusi. Nad selgitasid maaomanikele, kuidas ja mida teha. Soomlased rakendavad vee kvaliteedi parandamiseks märgalasid ja puhvertsoone.
Lätlased on keskkonnarajatised varustanud seireseadmetega, mille andmed registreeritakse automaatselt seirejaamas. Nii saavad nad võrrelda ja analüüsida vee kvaliteedi ja reostuse kõikumist. Näiteks fikseerisid lätlased 2007. aastal vees nitraatide äkilise tõusu, mis oli tingitud kuivast suvest.
Läbimõeldud tegevuse ja naaberriikide kogemustega arvestades on võimalik vee kvaliteeti parandada.
Põllumees väetab põldu väga kitsilt
Viru-Nigula valla Rabaveere talu peremees Olav Kreen meenutab esimest Eesti vabariigi algusaastate maaparandusobjekti, mille käigus taastati omaaegne 20hektarine põld. Veerežiimi reguleerimiseks rajati eelkõige lahtisi kraave.
“Enamasti kasutame siiski Vene ajal parandatud maid,” tunnistab Kreen. “Nende olukord oli juba päris kriitiline, nii et taotlesime maaparandustoetust ja 2011. aastal oli enamik rekonstrueerimistöid tehtud. Lõplikult saame nendega ühele poole alles selle aasta sügiseks.”
Kuna maaparandus on päris kulukas ja raha tuleb pikalt tagasi teenida, ei suuda põlluharija sellist tööd toetuseta ette võtta. Rabaveere talu taotles raha ELi fondidest PRIA kaudu. See raha kattis 75% kuludest, 25% pidi kandma ettevõte, selleks kasutati pangalaenu.
Selle raha eest puhastati ja süvendati lahtiseid kuivenduskraave, puhastati, parandati ja asendati maa-aluseid torustikke ning ühenduskaeve, ehitati kruusafiltreid, et parandada pinnasest vee jõudmist torustikesse, kaevati puhastuslodud. Vajadusel rajati ka päris uusi torustikke, et süsteeme toimima saada. “Praegu ei suuda isegi ette kujutada, kuidas oleks meie maid võimalik harida, kui ei oleks toimivat maaparandust,” arutleb Kreen ja lisab, et tänavune kevad näitas eriti hästi, et seal, kus mullu jäi kuivendussüsteem korda tegemata, ei saanud kevadel normaalselt töid teha.
Põllumehe rahakott on Kreeni sõnul praegu nii õhuke, et ei võimalda kasutada väetisi ega taimekaitsevahendeid sellises mahus, et need võiksid keskkonda reostada. “Kasutame väetisi pigem alla optimaalse piiri, et ka ebasoodsate ilmaolude, näiteks põua korral suudaksid taimed ikkagi põllule antud täiendavate toitainete kogused ära tarvitada,” selgitab ta. Siiski ehitati maaparandussüsteemide rekonstrueerimise käigus eesvooludele puhastuslodud, kus spetsiaalsed taimed seovad vees leiduda võivad toitained, nii et väheneb nende veekogudesse sattumise risk.