Lapsed laulust ei sünni. Lapsi tuleb teha. See, noored eestlased, ongi üks teie kõige olulisem missioon tulevikus. Rahva kestmajäämise seisukohalt lausa eksistentsiaalne missioon.
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes ...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Head gümnaasiumilõpetajad, teie lõpetate gümnaasiumi Lääne-Virumaa haridusloos olulisel aastal.
Gümnaasiumihariduse andmise algusest Lääne-Virumaal möödub tänavu 100 aastat. 10. septembril 1912. aastal alustas tööd esimene gümnaasium meie maakonnas – Rakvere poeglaste gümnaasium.
Esimest korda anti tänasel Lääne-Virumaal lõpetajatele kätte gümnaasiumi lõputunnistusi 1918. aasta suvel, kui lõpetas esimene lend selle kooli gümnasiste – 35 poissi.
Lõpetajate nimekirjas on märgitud tähestiku järgi esimesena noormees nimega Albrecht Altma, hilisem tuntud füüsik, akadeemik ja TTÜ rektor aastatel 1944–1948. Kuni aastani 1964 samas ka füüsika kateedri juhataja ja professor. Teda võib tõenäoliselt pidada esimeseks gümnasistiks, kes sai Lääne-Virumaal kätte gümnaasiumiharidust tõendava tunnistuse.
Tänavu antakse maakonnas gümnasistidele lõputunnistusi juba 93. korda. Nende aastate jooksul on Virumaa koolidest saanud gümnaasiumihariduse kümned tuhanded noored, ainuüksi Rakvere gümnaasiumil on tänaseks 8375 vilistlast.
Vaadake kas või oma kodukohas ringi, ja ma olen kindel, et leiate palju tublisid inimesi, kes on lõpetanud mõne meie maakonna gümnaasiumi ning edendavad nüüd kohalikku elu, töötavad põllumajanduses, hariduses, kultuuris, meditsiinis, ettevõtluses või kus tahes muus sfääris.
Küllap on mõnelgi teist isa või ema, ehk isegi vanaisa või vanaema lõpetanud sama kooli, mille lõputunnistuse teie nüüd saate.
Virumaalt gümnaasiumihariduse saanuid võib kohata toimetamas üle terve riigi, nii mitmedki tegutsevad edukalt ka väljaspool Eestit. Nad olid Vabadussõja ajal, relv käes, noore Eesti vabariigi kaitsel ning aitavad täna visa tööga seda uuesti üles ehitada.
Kuigi väga palju on saavutatud ja Eesti on taasiseseisvumise ajal tundmatuseni muutunud, tuleb siiski tõdeda, et meie ühiskond vaevleb jätkuvalt väärtuste kriisis, mis algas juba siis, kui nõukogude tankid sõitsid üle Eesti vabariigi väärtustest. Tankid on ammu lahkunud, ent tankiroomikute jäljed on endiselt nähtavad.
Head noored, teie vanemad ja vanavanemad on teinud tõsiseid pingutusi, et neid jälgi tasandada. Aga purustada ja lõhkuda on alati kergem kui parandada. Kahjuks pole meie ühiskond suutnud tänaseni kõiki haavu siluda. Jääme nii majanduse arengu kui ka üldinimlike ja ühiskondlike väärtuste tasandil ikka veel maha vabalt areneda saanud põhjamaistest demokraatiatest.
Head lõpetajad, teil peab jätkuma tahtmist, julgust ja oskust minna edasi, et üles ehitada parem Eesti, kui meil täna on.
20 aastat tagasi 28. juunil kinnitasid teie vanemad ja vanavanemad rahvahääletusel, et nad on valmis jätkama 1918. aastal loodud riigi ülesehitamist. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Niimoodi on sõnastatud põhiseaduses meie riigi üks olulisemaid eesmärke.
Kas nüüd on meie usk kõikuma löönud ja tahe vankuma hakanud või on tulnud lihtsalt oskustest puudu, aga rahvaloendus näitas, et meid on 75 000 inimese võrra vähem, kui oli kümne aasta eest. See on rohkem, kui terve Lääne-Virumaa oleks tühjaks jäänud. Kui nii jätkub, siis eesti rahvus, keel ja kultuur läbi aegade ei säili!
Optimistid ütlevad küll, et pole vaja muretseda, pärast Põhjasõda ja pärast Teist maailmasõda oli olukord veel hullem, et eestlane on visa ja ei kao ta siit Läänemere kallastelt kuhugi. Ka oma keelt ja kultuuri on ta suutnud hoida läbi sajanditepikkuse orjapõlve ja nõukogude okupatsiooni – suudab nüüdki.
Kuid siis oli meile väline surve ja protestist ning trotsist hoidsime kokku, nüüd on vabadus ning oleks nagu kõik võimalused õitseda ja õilmitseda, ometi kipume rahvana hääbuma.
Laulame küll, et maa tuleb täita lastega ja lastelastega, aga maa ei täitu lastega, jääb hoopis tühjemaks. Lapsed laulust ei sünni. Lapsi tuleb teha.
See, noored eestlased, ongi üks teie kõige olulisem missioon tulevikus. Rahva kestmajäämise seisukohalt lausa eksistentsiaalne missioon. Kui uusi eestlasi juurde ei sünni, siis on ka eesti keel ja kultuur lõpuks ikkagi määratud hääbumisele.
Üha sagedamini juba kõlavadki üleskutsed, et ega me ikka ise välja ei vea. Vaja on mujalt inimesi siia elama tuua, kes meie majandust turgutaksid ja elu edendaksid.
See olevat arenguks möödapääsmatu. Võib-olla see ongi meie tulevik! Võib-olla tulevased põlvkonnad ei peagi enam rahvusriiki nii oluliseks, et seda eesmärgiks seada. Ühiskond areneb ja esiplaanile tõusevad muud väärtused.
Aga siis tuleks muuta ka meie riigi põhiseadust. Sealt tuleks välja võtta sõnad “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”.
Ja siis oleks see juba hoopis teine riik ja tal oleks teised eesmärgid, kui on tänasel Eesti vabariigil, mis on eluõiguse saanud Vabadussõja tules ja mille taas üles ehitamist on alustanud teie vanemad ja vanavanemad.
Millisel kursil peatselt teist sajandit alustav Eesti vabariik jätkab, sõltub suuresti teie põlvkonna valikutest, sõltub sellest, mida teie peate olulisteks väärtusteks.
Palju õnne teile gümnaasiumi lõpetamise puhul!