Nädala kaja: Hingevalgus ja armukased

Eva Samolberg.

FOTO: Meelis Meilbaum

Sünd ja surm. Eksistentsi algus ja lõpp, mille vahele jääb ometigi riburada pidi neid sündmusi, millele inimesel on kombeks rohkemal või vähemalt määral tähtsust omistada.


Kirjanik Lev Tolstoi on öelnud: “Inimese elu on püüd hea poole. Ja see valgus ei saa olla pimeduseks. Tõesti, inimese jaoks on ainus valgus see, mis tuleb tema hingest.” Hingevalgust hakkab väike inimene ahmima esimeste hapnikusõõmudega pärast üsast väljumist. Mõnele saab hingevalgust piisavalt, teine jääb hämarusse.

Mingil hetkel elus, sünni ja surma vahel, tuleb aga langetada otsuseid, kui kaugele on noor ilmakodanik oma vaimu harimises ja hinge valgustamises jõudnud. Üheks selliseks verstapostiks, kinnitatud vastavate tähiste ja templitega, on kooli lõpetamine. Olgu selleks siis põhikool, gümnaasium või kõrgem haridusasutus, annab see üldsusele siiski aimu, mida inimene oma meeles on mõelnud ja mida uut on ta teadmiseks võtnud.

Lõppeval nädalal tunnustas Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves neid koolilõpetajaid, kes oma tarkuse ja uute teadmiste omandamisega eriti hästi silma on paistnud.

Ilves tõdes, et kuigi kevaditi kaigub kõikjal sõna koolilõpp, rõhutades liitsõna teist poolt, ei ole tegemist kaugeltki mitte lõpuga.
Vastupidi – uued teadmised avavad võimalusi edasiliikumiseks ning üha uute ja uute väljakutsete ületamiseks.

Teadmised ja oskused on kindel võti tulevikku – kuid meenutamata olnut, teadmata, kust me tuleme ja kes me õigupoolest oleme, ei saa ka tark inimene end tulevikus hästi ja turvaliselt tunda.

Sestap tasub jaanipühade tulevalguses pöörata mõtted hoopis minevikuradadele ja mõelda esivanematele, kelle koolitee jäi sageli küll lühikeseks, kuid kes, elades harmoonilises koosluses loodusega, olid paljus rikkamadki kui meie, tänapäeva inimesed.
Suvise pööripäeva tähistamine, tule tegemine ja lähedastega koos olemine on need pärandid, mis on meieni jõudnud ühegi koolitarkuseta, kuid mis toidavad meie identiteeti ja annavad jõudu.

Ei tohiks olla laisk uurima ka iidsetest aegadest kõnelevaid raamatuid, sest neist võib leida kergesti selle, milleni muidu tuleks jõuda läbi vaevaga omandatud elukogemuse. Teame ju sedagi, et kõik uus on kord juba unustusse lastud vana.

Miks siis mitte, inimene, sündimise ja suremise vahel, pea täis 21. sajandi teadmisi, ei võiks pesta end jaaniööl kastemärjas rohus, otsida aasal sõnajalaõit, eirata vanapagana meelitusi, lasta lõkkesuitsul uduste põldude kohal hõljuda, murda metsast noori kaski ning viia neid südaööl kallima akna taha – armastuse märgiks tema ja iidsete teadmiste vastu.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles