Rakvere linn hakkab toibuma hiljuti lõppenud Baltoscandali kirevatest meeleoludest.
Kümnes kord siin toimunud festival pakkus tänavu lisaks traditsioonilistele etendustele ja töötubadele ka võimalust kaasamõtlemiseks seminaril “Milleks investeerida kultuuri?”.
Fookuses oli palju värskeid mõtteid, aga korrati üle ka vana. See oli meie kohalikele kultuurikorraldajatele, ettevõtjatele ja poliitikutele suurepärane võimalus koos inimestega väljastpoolt tõsisemalt otsa vaadata ka Rakvere linna kultuuripoliitikale, mille prioriteediks kipub viimasel ajal muutuma Korea rahvuslik vöömaadlus.
Kokkuvõttes toodi seminaril esile, et igal linnal on oluline hoida fookuses märgilise tähendusega kultuurisündmusi, et mitte lahustuda mitmekesisuse virvarris ja kaotada oma nägu. Näiteks on Haapsalu linnal selliseks prioriteediks HÕF (Haapsalu õudusfilmide festival) ja Tartus hansapäevad. Kultuuriline mitmekesisus on oluline, kuid tähtsündmuste fokusseerimine ja teadlik mainekujundus aitavad kaasa linnale selge kultuurilise kuvandi loomisel.
Samuti leiti mõttevahetusel, et kohaliku kultuuripoliitika kujundamisel on äärmiselt oluline kuulata ekspertide hinnanguid ja kaasata laiemat ringi kultuurikorraldajatest ettevõtjateni.
Ka kultuuri finantseerimisel tuleb panustada enim sellistesse sündmustesse, millel on suurem tähendus. Kõlama jäi arusaam, et juba ennast tõestanud traditsioonilised kultuurisündmused vajavad finantseerimiskindlust pikemas perspektiivis, et ei peaks kulutama väärtuslikku aja- ja inimressurssi enda pidevale tõestamisele bürokraatiamasinas, vaid selle energia saaks suunata hoopis arengusse.
Parimad tulemused saavutatakse siis, kui kaasatud on kõik osapooled, kui korraldajad, ettevõtjad, kohalik omavalitsus ja kohalikud elanikud tunnetavad, et see on nende ühine asi. Selline koostöö ja mõtteviis ei sünni iseenesest, vaid selle saavutamiseks tuleb kõigil pingutada.
Seminari valguses tekkis mitu mõtet seoses Rakvere linnaga. Meie linna juurde kuuluvad sellised kultuurilised kaubamärgid nagu meeste tantsupidu, Baltoscandal ja punklaulupidu, ilmselt on nendele lisandumas ka ööjooks. Samuti on meie linna kultuuripildi tugevuseks elujõulised seltsid ja teised kultuurielu eestvedavad organisatsioonid, kellel jätkub ideid, algatusvõimet ja loovust kuhjaga. Ka koostöökogemusi on piisavalt.
Kahjuks tundub, et vahel jääb linnavalitsusel puudu oskusest tugevusi hinnata ja ära kasutada, et luua veelgi suuremat sünergiat ning keskenduda olemasoleva arendamisele. See võib olla tingitud pikemaajalise nägemuse ja laiapõhjaliste kokkulepete puudumisest.
Aeg-ajalt esiplaanile kerkivast eklektilise mõtlemise ohust andis märku suve alul ajalehtedes ilmunud uudis, kust selgus, et Rakvere linnapea taotleb Rakverele õigust korraldada ssireumi MMi. Selline teade tekitab väga palju küsimusi lisaks sellele, mis asi ssireum üldse on. Missugune kultuuriline side on Rakverel selle Lõuna-Koreas harrastatava spordialaga? Mida me linnana võidame, panustades oma raha ja energiat selle kummalise ürituse korraldamiseks? Millises ringis on tehtud otsus, et Rakvere hakkab selle ala MMi korraldamist taotlema? Kui palju ja kelle arvelt panustatakse selleks energiat ja raha?
Ja lõpuks, millise sõnumi saadame nendele, kes on aastaid vaeva näinud meie oma kultuuri vedamisega ning esmalt eelmainitud kaubamärkide väljatöötamisega ja tuntuks tegemisega.
Näib, et on alust esitada põhimõtteline küsimus: kas linna kultuuripoliitika lähtub linnapea isiklikest mõttevälgatustest või ekspertide, organisatsioonide ja kultuuriseltside ühiselt läbiräägitud platvormist? Millises vormis see platvorm on, polegi nii oluline, tähtsam on, et selle platvormi loomiseks alustataks tööd ja selle sisu muutuks poliitikuteüleseks. Dirigendil, kes kipub ise väga agaralt soleerima suvalistel pillidel, peab olema nõrk orkester või vale arusaam oma rollist.