Tervis: Päikesekaitsekreem – kas sõber või kuri vaenlane?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andrus Kopliste/Järva Teataja

Päikesepaanika ja nahavähihirm toidavad päikesekaitse­
vahendite tohutut turgu, müügile tuleb üha
uusi ja aina suurema päikesekaitsefaktoriga tooteid.

Paradoksaalselt on samal ajal nahavähist saanud võimsalt leviv epideemia: kõikidest maailmas diagnoositud vähijuhtudest on iga kolmas just nimelt nahavähk, esmajuhtumite arv kasvab pidevalt.
Veel sel kevadel andis ühe Eesti nahakliiniku abiarst Postimehe veergudel soovitusi ohutuks suveks: mitte olla päikese käes, vältida päevitamist ja kasutada päikesekaitsekreemi iga päev, määrides seda kogu kehale pool tundi enne päikese kätte minekut ja kindlasti kahe tunni pärast uuesti.
Samal ajal ilmub Ameerika ja Euroopa terviseväljaannetes üha enam hoiatavaid artikleid, kus tervisespetsialistid väidavad, et päikesekaitsekreemid ise on nahavähi põhjustajad.
“Näita mulle inimest, kes kasutab regulaarselt päikesekaitsekreemi, ja ma näitan sulle inimest, kes on teel vähki haigestumise poole,” ütleb terviseportaali NaturalNews toimetaja Mike Adams. “Inimesed, kes kasutavad päikesekaitsekreeme, tapavad end ise seda teadmata!”
Tema väga karmide sõnadega on nõus paljud maailma teadlased. Nad toovad uuringutulemustele toetudes välja kolm peamist põhjust, miks päikesekaitsekreemid on tervisele ohtlikud.
Küsisime Türi tervisekeskuse perearstilt Piia Tammelt, kui palju tema arvates võiks neis ütlustes tõde olla ning kuidas tema päevitamisse ja päikesekaitsekreemidesse suhtub.


Esimene väide
Päikesekaitsekreem blokeerib ultraviolettkiirguse, mille toimel tekib nahas D-vitamiin. Aga D-vitamiin, mida saame praktiliselt ainult päikesekiirgusest (vaid 10% toidust), on parim looduslik kaitse vähi vastu, sealhulgas ka nahavähi vastu.
Lisaks tugevdab D-vitamiin lihaseid, luid ja hambaid, samuti immuunsüsteemi, südame-veresoonkonda, kaitseb meid diabeedi, osteoporoosi, depressiooni, skisofreenia, veresoonte lupjumise ja ülekaalulisuse eest, parandab ainevahetust, aitab hoida veresuhkru taset.
Niisiis on D-vitamiin tervisele asendamatu. Samal ajal näeme iga päev lastevanemaid, kes kreemitavad päikesekaitsekreemiga sisse oma lapsi, kes vajaksid kriitiliselt hoopis D-vitamiini, et nende luud ja hambad saaksid tugevaks ja et nende aju areneks normaalselt.
D-vitamiini puudus on muutunud nii massiliseks, et Harvardi meditsiiniinstituudi teadlased on  nimetanud praeguse olukorra lausa pandeemiliseks. Selle põhjus on just nimelt vähene päikesevalguse käes viibimine ja rohke kaitsekreemide kasutamine.
Eelmisel aastal ilmusid Inglismaa meedias ärevad teated rohkete rahhiidijuhtude kohta. Sealsete arstide sõnul on juba aastakümneid tagasi maha maetud haiguse taas surmast ellu äratanud just lastevanemad, kes oma lapsi päiksekaitsekreemidega sisse määrivad.
Kui päike tekitaks vähki, siis oleks loogiline, et seda esineks rohkem ekvaatori lähedal, aga uuringud näitavad just vastupidist. Mida kaugemal elavad inimesed ekvaatorist, seda rohkem esineb neil nahavähki.

Piia Tamm:
Meie päikesevaeses kliimas on lastel rahhiidi ja eakatel tõsine luude hõrenemise oht. Selle vastu antaksegi imikutele kaheaastaseks saamiseni D-vitamiini tilku ja ka täiskasvanutel soovitatakse võtta sisse D-vitamiini sisaldavaid kapsleid või kalamaksaõli.
Paraku viibivad nii lapsed kui ka täiskasvanud üha vähem õues: juba maast madalast viiakse lapsed autoga lasteaeda, kooli, ise sõidetakse tööle.
Mina soovitan kindlasti nii imikutel, suurematel lastel kui ka täiskasvanutel palju õues viibida. See aga ei tähenda, et peaks kõik kõige kuumemal ajal õue ajama. Mõistlikud inimesed toimetavad  kuumal päikeselisel ajal väljas hommikul või õhtul. Ka imikutega pole mõistlik keskpäeval rannas viibida.


Teine väide
Enamik päiksesekaitsekreeme sisaldab vähki tekitavaid aineid.
Päikesekaitsekreem võib oma koostisainete tõttu paradoksaalselt kaasa tuua just neid tagajärgi, mille eest püütakse end kreemitades kaitsta.
Ameerikas tegutsev, arstidest ja teiste alade spetsialistidest koosnev mittetulundusühing Enviromental Working Group uuris mõne aasta eest 500 päikesekaitsekreemi ning pidas neist ohutuks ja efektiivseks vaid 39 toodet.
Nad leidsid enamikust päikesekaitsekreemidest vähki tekitavaid aineid, mis imenduvad läbi naha vereringesse. Eriti ohtlikuna tõid nad välja oksüdatsiooni (oxybenzone), mida teadlased seostavad tapva nahavähi, melanoomi tekkega.
Rohkem kui 40 protsenti uuritud päikesekaitsevahenditest sisaldas ka A-vitamiini (kreemide koostises retinooli või retinoolpalmitaadi nime all), mida samuti seostatakse nahavähiga.
Probleem on selles, et kuigi naha vananemist pidurdav A-vitamiin on siseruumides kasutatavates kreemides ohutu, aktiveerub see päikese käes, mille tõttu tekkivad vabad radikaalid kahjustavad rakuseinu ja põhjustavad rakkude vohamist.

Piia Tamm:
See võib olla täiesti tõenäoline. Tegelikult on ju aeg, millal inimesed on päikesekreeme kasutanud, väga lühike: need tulid meie turule alles 20–25 aastat tagasi, suurem reisimise laine soojadele maadele algas 10–15 aastat tagasi. Rannal päikese käes peesitasime ka 40–50 aastat tagasi ja siis ilma igasuguse kaitsefaktorita. Kui nüüd, mil kreeme ohtralt kasutatakse, on nahavähijuhtude arv nii palju kasvanud, peab kuskil mingi konks olema, seda ei saa ainult “kurja” päikese süüks ajada.


Kolmas väide
Päikesekreemi kasutaja kipub jääma suvise keskpäevapäikese kätte liiga kauaks, sellel võivad olla väga halvad tagajärjed. Et päikesekaitsevahendid sisaldavad vaid UVB-blokeeringut päikesepõletuse kaitseks, saavad kreeme kasutavad inimesed suurema koguse kahjulikku UVA-kiirgust. Kaitsekreemi kasutades jääb liialt päikesekiirgust saanud naha ebamugavustunne ja punetus märkamatuks. Nii saab inimene liiga suure doosi UVA-kiirgust, mis koos kreemis sisalduvate mürgiste ainetega on ideaalne rakkude kahjustaja ja nahavähi tekitaja.

Piia Tamm:
Olen nõus. Inimesed viibivad liiga vähe õues ja võtavad siis mere ääres suvitades paari nädalaga viimast. Kahjuks unustatakse ära, et naha punetus annabki juba märku, et aeg oleks päevitamine lõpetada. Kindlasti pole kasulik nahka põletada. Aga kui paksult suure kaitsefaktoriga kreemi peale määrida ja päevad läbi mere ääres küpseda, ei teki küll naha välist põletust, kuid mis kahju see kokku teeb, kui organismi kaitsereaktsioonid maha surutakse, pole ilmselt veel tõenduspõhiselt inimestele selgitatud. Kui lapsevanem ei raatsi rannapäeva raisku lasta ja tahab oma lastega rannas olla hommikust õhtuni, määrides last ohtralt kaitsekreemiga, siis päästab ta lapse küll valulikust nahapõletusest, kuid organismi üldist ülekuumenemist see ära ei hoia.


Mida siis soovitada?
Meie kliimas annab suvine päike just selle energia, et talvel vastu pidada, et olla terve, et luud ja kondid oleks tugevad.
Päikest võttes võiks kasutada vana tõde (ajast, mil kaitsekreeme veel polnud), et esimetel kordadel olla päikese käes lühemat aega. Aeg sõltub inimese nahatüübist: mõnel võib see olla pool tundi, mõnel tund, mõnele ei tee ka paar tundi liiga. Kõige parem on, kui päikest saab võtta nii muuseas, näiteks õuetöid või sporti tehes, lastel mängides ja ujudes.
Päikesekaitsekreeme võiks kasutada või isegi peaks kasutama siis, kui minna talvel lubivalgena lõunamaale või kui on päikeseallergia. Aga muidu on alati võimalik selga panna õhukesed  puuvillased või linased riided ja pähe kerge müts ning ideaalne päikesekaitse on tagatud.

Kommentaar

Kai Kimmel
Eesti Apteekrite Liidu esimees, Paide Vee tänava apteegi juhataja:

Minu seisukoht on, et ühtki teooriat ei tohi võtta absoluutse tõena. Tõde on alati kuskil keskel, liialdada ei tohi kummagagi, ei päikese ega päikeseblokaatoritega. Iga asjaga peab olema mõistlik, ka suhkur ja sool võivad osutuda mürgiks, kui neid ülemäära tarbida.
Kui oskata päikest mõistlikult võtta, pole päikeseblokaatorit vaja, ise olen kasutanud seda elus korra või paar. Samas olen apteegis töötades näinud väga kohutavaid päikesepõletusi, nii et teatud inimestel on päikesekaitse­kreeme kindlasti vaja. Näiteks põhjamaa inimesel, kes läheb lõunamaale puhkama ja peab päevas tunde päikese käes viibima, samuti inimesel, kes töötab väljas päikese käes. Päikeseallergikutel on kaitsekreemi kasutada hädavajalik.
Päikesekaitsekreemide koostisosade kahjulikkusest pole ma kuulnud.
Tean vaid, et Eesti inimeste veres sisalduva D-vitamiini uuring näitas, et enamikul meist on suur D-vitamiini puudus. Selles  kliimas pole muidugi mõistlik seda niigi nappi päikesevalgust blokeerida. Samas päikesega liialdada ka ei tohi, sest päikesekiirgus on tekitanud väga palju nahavähki ja melanoomi.
Suur oht, millest palju ei teata, seisneb päikese ja osa ravimite koosmõjus. Kes tarvitab tetratsükliini rea antibiootikume, võib päikese käes saada väga koledaid põletushaavu. Sama oht on ka mittesteroidsete põletikuvastaste salvidega, näiteks Fastum geeliga ning ibuprofeeni või diklofenakki sisaldavate salvidega. Määritakse oma valutavat selga, minnakse päikese kätte ja saadakse põletushaavad.

Nahavähk
Eestis teeb enim muret melanoomi haigestumise jätkuv suurenemine – haigus moodustab Eestis 15% kõikidest nahavähkidest, kusjuures viimase 30 aasta jooksul on haigestumus sagenenud üle kolme korra.
2000. aastal registreeriti Eestis 118 melanoomi ja 670 muu nahavähivormi esmajuhtu (kokku 788), 2008. aastal 163 ja 818 (kokku 981).
Allikas: Eesti vähiregister

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles