Rahvusvahelise noortevahetuse projekti “Bread & Butter” kokku võtva galakontserdi Ida-Saksamaal Bröllinis avas eestlaste duo a capella’s lauluga “Eesti muld ja Eesti süda”.
Kümne päevaga kangelaseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksa tütarlast pakkisid 28. juuni varahommikul kohvrid, astusid bussi ja sõitsid Berliini, et sealt rongiga edasi liikuda Pasewalki ja Bröllinisse. Esindasime Saksamaal rahvusvahelises kunstilises noorsoovahetusprojektis “Bread and Butter” Eestit. Teised esindatud riigid olid Saksamaa, Poola, Läti ja Ungari, kust igaühest oli kohal kaheksa inimest.
Olgugi et bussisõit kestis kokku peaaegu 26 tundi ja Saksamaale jõudes tuli veel lisaks viis tundi palava päikese käes oodata autosid, mis meid Bröllini lossi majutuskohta viiksid, ei kuulnud kordagi eestlaslikku virisemist või kergematki negatiivsust. Igavuse peletamiseks ja enese värskendamiseks hakkas Kristin väikeses linnas Pasewalkis keset tänavat kohvri otsas istudes hambaid pesema. Nalja pakkus see nii meile kui ka kohvrihunniku otsas karjakesi istuvatest tüdrukutest mööduvatele kohalikele sakslastele.
Lõpuks majutuspaika jõudnud, ootas meid korraldajate soe vastuvõtt, eesotsas projektijuht Christine Lauensteini ja noorsoovahetuse programmi esindaja Joachim Mangeriga.
Projekti toimumispaigaks oli uuendatud ja renoveeritud endine mõisakompleks Schloss Bröllin, kus korraldatakse noorte ja kunstnike projekte aasta ringi.
Projekti “Bread & Butter” eesmärk oli tuua kokku mitme riigi noored, et neid harida erinevate kultuuride valdkonnas ja ühtlasi luua üheskoos suur etendus, mida võiks vaatama tulla lähiümbruse inimesed.
Selle aasta “Bread & Butter’i” teema oli “Minu kangelane ja mina” (“My hero and I” - toim.).
Projekt kestis 29. juunist 8. juulini, osalejatega vanuses 14-27. “Inimesi võib suunata, aga mitte suruda,” ütles Joachim Manger ning lisas, et Bröllini lossi kui koha idee on see, et seal saab luua kunsti, ilma et kedagi keelataks või kästaks. “Ühiskond lõikab isiksused maha nagu muruniitja ja surub nad kasti. Meie siin aga võime ollagi pisut kreisid ja tunda end vabalt.”
Kokku tulnud ligi 40 noort võisid pärast viie töögrupiga tutvumist valida endale kas hiphopi, kunsti, muusika, filmi või teatri workshop’i, kus järgmise nädala jooksul midagi erakordset korda saata. Teatri õpikojas osalesid eestlastest Kadri ja Grete, hiphopis osales autor Mari-Liisi ja Elisega, Kristel koos Birgitiga oli meediagrupis ja kunsti tegi Kristin. Teatritüdrukud rääkisid, et proovides käis ideede genereerimine ja pidev improviseerimine, õpiti end väljendama ja rolli sisse elama.
Kadri sõnul võiks juba juhendaja Maria Eichmanni pärast näitlemisele mõelda, kuna temaga saab end vabalt tunda ja workshop oli väga inspireeriv. Meeleldi oleks tahtnud tegelikult kõigis osaleda, et aga ajapuuduse tõttu see siiski võimalikuks ei osutunud, tuli teha valik. Nii ei sattunudki eestlastest keegi muusikute õpituppa, sellest hoolimata sai muusikat kohapeal tehtud küllaga.
Tantsus võttis Saksamaa hiphopi tipptantsjast treener Imran Khan meie kolm tüdrukut esimese trenniga päris korralikult läbi – lihasevalu ja vedelikupuudus ei olnud sugugi harv nähtus ja pooleteiseliitrised veepudelid tühjenesid üksteise järel. Kuid vaprad Eesti naised, nagu me oleme, pidasime trennidele kenasti vastu ja nautisime tantsu täiega. Kunsti tegev Kristin ei kahetsenud samuti oma valikut ja võttis enda papier mache tehnikas valmistatud nais-octopus’i lausa Eestisse kaasa. Koduteel sai näitsik kohvri muljumisest küll kerged deformeeringud oma kaheksale jalale, kuid ise tehtud on ikka hästi tehtud, nii et octopus pidas reisi vähemasti ühes tükis vastu ja selle üle on Kristinil eriti hea meel.
Vast enim tegevust jätkus meediagrupis töötavatele Birgitile ja Kristelile, kes lindistasid, lõikasid, monteerisid ja mässasid mitme filmi kallal terve nädala. Kuna nende ülesanne oli lisaks omaloominguliste filmide valmistamisele ka sündmuste jäädvustamine ja dokumenteerimine kogu projekti vältel, tuli neidudel vahel teha tööd õhtulgi, kui workshop’id olid teiste jaoks juba läbi. Birgit ja Kristel said tööga väga hästi hakkama ja töögrupi juhendajal Kalle Millel ei olnud tüdrukutele midagi ette heita. Vaid silmatilku kasutati päris ohtralt, sest arvuti taga istumisest kippusid silmad küllaltki ära kuivama.
Nädalapikkuse eri rahvustest inimestega töötamise järel kombineeriti üks ühine suur ja üksteist toetav etendus, mille muusika eest vastutasid muusikud, lavaliste dekoratsioonide ja näitlejate riietuste eest kunstnikud, vaheesinemiste eest tantsijad, vaheklippe tegid meediagrupi liikmed ning viimaste ülesandeks jäi ka kogu etenduse jäädvustamine filmilindile. Etendust käis vaatamas üle 150 inimese.
Joachim Manger ütles meile, eestlastele, juba esimese päeva õhtul: “See koht on sõltuvust tekitav – pidage see meeles!” Olime niigi kindlad, et kogu projekt meile meeldib, kuid sõltuvust tekitav tundus pisut liiga karmilt öeldud. Ometi just seda me tegelikult väita võimegi – see koht oli tõesti natuke maagiline, kuna atmosfäär oli ääretult innustav ja positiivne, mistõttu laagri pikkus jäi nii mõnegi arvates veidi lühikeseks. Näiteks sai internetisõltlane Bröllinis väga korraliku võõrutusravi.
Christine Lauenstein oli eestlastest vaimustuses. Ta ei jõudnud ära imestada, et kaheksa eestlast kohtusid esimest korda alles bussis teel Saksamaale, sest kultuuriõhtul oma maad tutvustades tundus just nagu oleks tegemist üksteist eluaeg tundvate õdedega – koostöö sujus suurepäraselt. “Me kõik oleme pärit igalt poolt üle Eesti – Viljandi, Tallinn, Tartu, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa – ja kohtusime esimest korda alles bussis siia sõites, kuid meil kõigil on omavahel vähemalt üks, kui mitte rohkem ühist tuttavat või sõpra,” üllatas Kristin erinevatest riikidest noori, kui Eesti eluolu tutvustas.
Kultuuriõhtul panid eestlased oma välismaa sõpru imestama veel ka laulu- ja tantsupeo videoga, Ewert & The Two Dragons’i muusikaga ja toiduga, millest võib eelkõige välja tuua kama ja musta leiva kiluga. Lisaks esitasime mõningaid fakte Eesti kohta. Näiteks, et meil on kogu riigis sama palju inimesi kui mõnes linnas, vahest vähemgi, ja et soomlased meie suhteliselt tavalist toiduainet kama narkootikumiks peavad. Kultuuriõhtutel tuli teemaks ka sõbralik hõõrumine eestlaste ja lätlaste vahel – oleme küllalt sarnase taustaga rahvad ja nõnda tekkisid küsimused, kellel ikka laulupeod varem olid ja kes tumedamat leiba teeb.
Kultuuriõhtud olid enim harivad üritused kogu projektis. Oli meeldiv teada saada Poola leiutistest ja Ungari tantsust, Eesti ja Läti ühistest traditsioonidest, Saksa rahvamängudest ning kõikide maade toitudest.
Töögruppides töötamise ja kultuuriõhtute kõrval tegid kogu nädala ääretult meeldivaks elamistingimused ja projekti üldine korraldus. Hommikuti alustati päeva kogunemisega alles kell 11, mis tähendas, et sai vabalt välja magada. Ja mis peamine – söök! “Pole kunagi oodanud 10 päeva järjest igat toidukorda nii meeletult kui Bröllinis. Isegi kui kõht oli täis, viisid jalad kööki,” kiitis Grete koka tööd. Ka Kristel arvas, et peale öiseid sööminguid ja meeletuid toidukoguseid päeval tuleks kodus korralik paastulaager korraldada. Ühed huvitavamad toidud olid külm makaronisalat köögiviljade ja kookosepuruga ning rohke arbuusiga salat rukkola, fetajuustu ja oliividega – kummaline, aga ülimaitsev!
Tegemist oli noorteprojektiga, mis tähendas unetuid öid. Teised imestasidki, kuidas eestlastel jätkus energiat tantsimiseks ka öösel. Ungari päritolu osaleja Màtyàs Bànszki ütles eelviimasel õhtul: “Ma armastan eestlasi! Eestlased on segased. Nad on täiesti crazy rahvas ja nüüd teiega siin koos projektis osaledes meeldivad eestlased mulle veel rohkem!”
“Nii lahedat seltskonda annab otsida,” ütles Kristel oma kaaslaste kohta. See nädal lähendas meid tõepoolest ja alguses võhivõõrana reisi alustanud avastasid koju jõudes, kui kurb on tegelikult, et projekt juba lõppes. Teistest rahvustest noorte hulgas viibimine pani meid veelgi enam hindama oma riiki ja rahvast. Mis saakski olla suurem au, kui alustada suurt etendust Põhja-Saksamaal, mida on tulnud vaatama vaid sakslased, eestlastele nii armsa lauluga, nagu seda on “Eesti muld ja Eesti süda”?! Esinemise ajal Elisega käest kinni hoides tulid pisarad silmi ja ka aplausis oli tuntav publiku rahulolu.
Projekti ülim väärtus: keelepraktika nii saksa kui inglise keeles, uued tutvused ja kogemused ning iseseisvumine. Meie pääsesime projekti tänu sellele, et oleme Eesti õpilasaktivistide meililistis, kuid kui leidub aktiivseid noori, soovitame sellistest pakkumistest kahe käega kinni haarata, sest need annavad meenutamist väärt elamusi kogu eluks.