Ramo Pener: kesksoolisus ruulib

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Me teame, mis on aritmeetiline keskmine. Budismist teame, mis on kuldne kesktee.

Kui oleme õppinud saksa, inglise või vene keelt, siis meile ehk meenub grammatika võlumaailmast, et on olemas kolm grammatilist sugu: mees-, nais- ja kesksugu.

Kõik need grammatilised sood eristuvad üksteisest ning nende kasutamise juures ei tohi eksida, sest siis läheb kohe sassi, kas juttu on mehest, naisest või elutust “kesksoolisest olevusest”.

Saksa filoloogina ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga näiteks nimisõna tüdruk (loe: naisehakatis) on kesksoo artikliga – das Mädchen. Kas pole kummaline – naisolevus, aga kesksoo artikliga.

Siinkohal põgus pilguheit hoopis tõsisemasse ja eksistentsiaalsemasse temaatikasse, kus primaarsed pole enam grammatilised sood ega artiklid, vaid elavad inimolevused, keda siiani, vastavalt Jumala loomingule, on liigitatud meesteks ja naisteks.

Soolises mõttes tähendab kesksoolisus määratlematust, Jumala ja inimese pühaduse teotamist, rollikonflikte.

Meil on emantsipatsiooni tulemusena juba liigagi palju mehelikke naisi ja naiselikke mehi. Kas kesksoolisus oleks siis sel juhul alternatiiviks? Kui nii, siis maailma lõpp pole enam kaugel.

Antiikajast peale on kunstis, kirjanduses ja arhitektuuris eristatud, ilustatud ning ülistatud mehi ja naisi – olgu või aadama- ja ­eevaülikonnas.

Aastatuhandeid oleme võinud nautida mehe ja naise ilu kaunite kunstide kaudu. Mehe ja naise sooline ja rollierinevus on teinud võimalikuks ka abielu – püha liidu mehe ja naise vahel.

Tänapäeval, tänasel päeval arutletakse selle üle, kas on olemas spetsiifilist naisele või mehele omast käitumist.

Ühiskondlikud reeglid, kombed ja etikett pakuvad turvatunnet – kui need sisemiselt omaks võtta. Selle tulemusena tekib harmoonia mehe ja naise, kuid ka teiste pereliikmete vahel.

Abielu ja pere on miniatuurne mudel kogu ühiskonnast, kus küll ei saa kurta üleliigse harmoonia pärast.

Kesksoo promomine tähendab sisuliselt nais- ja meessoo neutraliseerimist, kus mees võib endale võtta naise rolli ja naine mehe rolli; sama kehtib ka riietuse ning etiketi kohta.

Rootsi seadused võimaldavad näiteks tüdrukule panna poisi nime ja poisile tüdruku nime. Õpetajana olen sellega juba korra kimpus olnud. Eliisa on ju mehenimi (Jumala prohvet vanas testamendis), aga kui nime ja näo kokku viisin, tuli minu suureks üllatuseks välja, et Eliisa on hoopis tütarlaps.

Sellist käitumist põhjendatakse sellega, et kedagi ei tohi diskrimineerida.

Vabadusest on saanud pseudovabadus ehk vabaduse paroodia – eriti, kui teemaga edasi läheme.

Stockholmis on eelkool nimega Egalia, kus lapsi ei kõnetata enam poiste või tüdrukutena, vaid kui sõpradena – kasutades saksa keele mõistes just kesksoo asesõna es.

Saksamaal on ühes spordihallis tuldud hiilgavale ideele. Pole enam eraldi WCd naistele ja meestele. WC on ühine nii meestele kui naistele. Ma ei tea, kas selle peale nutta või naerda.

Võiks ju nutta, kui sellest kasu oleks, aga sootrendid muutuvad kiiremini, kui mina pabertaskurätikuid endale osta suudan.

Veel üks mõtlema panev näide Saksamaalt, eriti neile, kes töötavad lastega.

Berliini senat püüab koolis juurutada põhimõtet, et heteroseksuaalsed õpilased esitaksid ainetunnis homoseksuaalseid pantomiime, või planeeritakse ekstra nädalavahetusi lesbidele ja geidele – et vastavat seksuaalset orientatsiooni süvendada, juurutada ning loomulikuks (mitte loomalikuks) pidada.

Seeläbi tahetakse sugude mõiste nii ära hägustada ja neutraliseerida kui vähegi võimalik. Saksa Bundestagi rohelised soovivad loobuda sugude eristamise mõistest.

Seda kõike tehakse liberalismi, demokraatia ja paindlikkuse sildi all. Mina näen siin juba tõsist soolise nihilismi ohtu.

Milliseks kasvavad ja arenevad küll lapsed sellises väärastunud ühiskonnas ja keskkonnas?

Kesksoolised lapsed ei ole mitte mingis mõttes keskpärased. Selliste laste kujunev vaimne ja sotsiaalne identiteet saab tugevasti kahjustatud ning see annab rohkesti ülirasket tööd lastepsühhiaatritele.

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks – nii füüsilises, psüühilises kui ka sotsiaalses mõttes. Saatanal on õnnestunud pühadust perverteerida, esitades kõike ilusat ja kaunist äraspidiselt, muutes ebanormaalse normaalseks, normivälise käitumise normaalseks.

Kallid kaasmaalased, head kristlased – me oleme kahjuks ka ise süüdi selliste väärastunud arengute asetleidmisel.

Mina ise pean tõdema, et tahaks vahel Jumala pakutud kitsa ja laia tee vahel valida veel kuldse (loe: hukatusliku) kesktee.

Kesktee on aga hukatuslik. Püha ristitee (ilma ristisõdijateta) on tee õnnele, harmooniale, teineteisemõistmisele ning tervele ning terviklikule ühiskonnale.

See on võimalik koostöös Jumalaga.