Euroopa võlakriis kogub üha enam tuure ja lahendust pole veel kahjuks näha. Räägitakse peamiselt kulude kärpimisest, pankade kapitaliseerimisest, harvemini majanduse sisemisest tasakaalustamatusest ning üsna vähe sellest, kuidas Saksamaa on suurim võitja eurost.
Kui me vaatame eurotsooni tervikuna, siis eksport ja import on praktiliselt tasakaalus. Ehk siis eurotsoon kui tervik ei ela üle oma võimete. Probleemiks on sisemine tasakaalustamatus ehk siis nn ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle. “Ääremaadeks” on Kreeka, Portugal, Küpros ja “keskuseks” Saksamaa, Holland, Prantsusmaa. Hispaania ja Itaalia jäävad kusagile vahepeale ehk siis nende riikide põhjapoolsed osad on justnagu keskus ja lõunapoolsed ääremaa.
Euroopa Liidu peamisteks väärtusteks on kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine. See kõlab esmapilgul väga üllalt, aga süvenedes tähendab see ka, et inimeste tööleminek teistesse riikidesse peaks olema igati loomulik. Tegelikkuses aga kogunevad keskustesse kallimad töökohad ja ääremaadest liiguvad inimesed keskustesse. Ja kuna keskuses tehakse kallimat tööd kui ääremaadel, elab keskus paremini osaliselt ka ääremaade arvelt, sest sealsed inimesed on valmis väiksemate kuludega töötama. Kui järele mõelda, on nii ka Eestis. Tallinn tõmbab teistest piirkondadest inimesi ja annab neile kallimaid töökohti. Praeguseks on näiteks Eesti inimese jaoks Tallinna kui keskuse kõrvale kerkinud ka näiteks Helsingi. Piirid on avatud.
Lihtne, aga väga inimlik näide on ka pensionide maksmise kohta. Kui inimene käis koolis näiteks Pärnus, aga töötab Tallinnas, siis ta osaleb oma pensionärist õpetaja pensioni maksmises. Kui ta töötab mujal Euroopas või maailmas, siis mitte. (Siinkohal teatan, et hoolimata sellest, et mu üheks töökohaks on Peterburi, olen ma Eesti maksuresident ja maksan oma maksud Eestis.) Probleemi ei ole, kui väljaspool töötab paar protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Aga kui väljaspool töötajaid on juba kümme või isegi kakskümmend protsenti, on praegune süsteem väga vildakas.
Raha ümberjagamine riigi sees on mõistlik ja seda teevad kõik riigid. Euroopa Liit koos oma kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumisega on aga üha enam riigi moodi. Vähemalt majanduslikus mõttes. Ja siin peab toimuma suurem sisemine ressursside ümberjaotamine. Keskused saavad endale ääremaadest inimesi ja müüvad sinna piiranguteta oma kaupu, kuid samal ajal on ressursside ümberjaotamine minimaalne. Keskuste jaoks on tegemist äärmiselt mugava olukorraga. Praegu on kriisis ikkagi ääremaad ja kriisi üheks põhjuseks on olnud ka see, et tööjõu vaba liikumise tõttu on ääremaad olnud sunnitud tõstma oma töötajate palkasid. Vastasel juhul oleks sealsed inimesed teistesse riikidesse tööle läinud ja kahju oleks veelgi suurem.
Euroopa Liidu eelarve on üks protsent Euroopa Liidu majanduse kogutoodangust. Sellest pea pool moodustavad põllumajandustoetused. Ameerika ühendriikidel on föderaaleelarve suurus viisteist protsenti majanduse kogutoodangust. Ka paljuräägitud ESMi maht on kõigest neli protsenti ELi kogutoodangust.
Ma ei arva, et me peaks kohe võtma kasutusele Ameerika ühendriikide põhimõtted, kuid täna on ELi eelarve ja selle kaudu ka rahade ümberjagamine liiga väike. Mudel, mida Euroopa Liit edendab, ei ole jätkusuutlik. Peame liikuma suurema ELi eelarve suunas ja selle võrra kärpima kohalikku bürokraatiat. Euroopa Liidu abirahad ei peaks olema mitte ainult kiviaedade ja Mäo ristmike rajamiseks, vaid neist tuleks osaliselt katta ka sotsiaalkulutused. Arvestades tööjõu vaba liikumist, tuleks lisaks sisse viia ka nn Euroopa pension. Kõigil peaks näiteks olema nn Euroopa pension ja kohalik pension jne. See oleks ühest küljest õiglasem, aga teisest ka ratsionaalsem, sest praegu läheb raha ümberjaotamisel väga palju ressurssi projektide kirjutamisele.
Selleks et Euroopa Liit oleks jätkusuutlik, tuleb rikastest piirkondadest ja varakamatelt inimestelt saadud raha rohkem ümber jaotada vaesematesse piirkondadesse. Ja ümberjaotamine ei pea piirduma praeguste süsteemide ega mehhanismidega. Ehk Kreeka kirumise ja enda eelarve tasakaalu kiitmise asemel peaks me koos teiste ääremaadega seljad kokku panema ning selgitama, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik ning ääremaade tühjaks tõmbamine ei saa kaua kesta.