Lauri Beekmann: kas teadsite, et alkohol on vähkitekitav aine?

Lauri Beekmann. Foto: Erakogu

Alkoholipoliitikas toimuvad lähiaastatel suured muudatused. Julgen seda ennustada, sest paistab, et mitmes riigis toimub murrang, mis asetab rahva tervise ja ühiskondliku turvalisuse majandusküsimustest ettepoole.

Soomes ja Suurbritannias kaalutakse alkoholireklaami keelustamist. Iirimaal on teemaks alkoholitööstusepoolne spordi sponsimine. Austraalias väideldakse kohustuslike hoiatussiltide lisamise üle al­koholipudelitele. Venemaa keelustas alkoholireklaami ajalehtedes ja nüüd ka internetis.

Üks ettepanek, mis on ka Eesti meediast läbi käinud, tuleb Suur­britanniast, kus arutletakse selle üle, kas alkohoolsete jookide pudelitel võiksid olla alkoholikahjude eest hoiatavad pildid, mis viitavad perevägivalla ja alkoholiga seotud terviseohtudele. Kas selline meede võiks olla efektiivne ja olukorda parandada? Kommentaariumides on paljud väljendanud arvamust, et üsna võikad pildid tubakapakkidel ei ole mitte mingit mõju avaldanud ja nii ei tee seda ka pildid pudelitel. Kuid ma küsiksin veel siiski lisaks, missugust mõju me neilt üldse võiksime oodata?

Nii nagu iga valdkonna poliitika, on teaduslike uuringute kohaselt ka alkoholipoliitika mõjusaim siis, kui meetmeid rakendatakse ühiselt. Iga meede täidab oma eesmärki ja mõne ülesandeks võib olla lihtsalt mõne suurema ja efektiivsema meetme toetamine.

Kui Eestis otsustati keelustada öine alkoholimüük, küsiti juba paari kuu pärast, milline on olnud selle piirangu mõju. Selle meetme peamiseks eesmärgiks oli vähendada öist kuritegevust ja vägivalda, mis sageli koondus just alkoholi müüvate kaupluste lähistele (positiivset mõju politsei ka peagi kinnitas). Kuigi ajaline müügipiirang oli kindlasti kaasosaline järgnenud alkoholi tarvitamise languses, oli peamine eesmärk olnud muuta turvalisemaks keskkonda.

Uuringud on näidanud, et infol rajanevad kampaaniad ei ole eriti efektiivsed inimeste valikute ja käitumise muutmisel. Hoiatussildid võib panna samasse kategooriasse, kuna eesmärk on ju anda inimesele ostu het­kel lisainfot. Kas on siis mõtet tegeleda sellega, mis enamiku käitumist nagunii ei muuda?

Alkoholitootjad investeerivad palju raha reklaamidesse. Kliente võidetakse ka uute huvitavate toodete turule toomisega, hinna kujundamisega, kättesaadava müügikohaga ja pakendi kujundusega.

Käies hiljuti Võru Maksimarketis jäi silma, kui laiali oli asetatud alkohol. Kui erinevad kaubad on selles kaupluses lakke riputatud siltidega märgistatud, et ostja kergemini vajaliku üles leiaks, siis selles kaupluses ei olnud alkoholisilti võimalik ühte kohta panna, sest alkohol oli laiali umbes kuues kohas. Mitte ühegi teise tootega nii ei toimita. See paneb mõtlema.

On omavalitsuse otsustada, kas alkohol tohib olla sel moel kaupluses laiali või peab see olema piiratud alal. Kui lisada siia reklaami pealetung internetis ja sotsiaalmeedias ning sponsortegevus, võib öelda, et alkoholitööstus on surunud oskuslikult alkoholi Eesti traditsioonidesse ja igapäevaellu.

Kui hiljuti küsiti Eesti Alkoholi­tootjate ja Maaletoojate Liidu esindajalt Janek Kalvilt seisukohta Suur­britannias jutuks olnud hoiatuspiltide kohta, vastas ta muuseas: “Oleme seisukohal, et alkoholi tarbimine on kultuuri osa ja seotud paljus traditsioonidega.”

Olen sellega täiesti nõus. Iga kultuur ja traditsioon püsib vaid siis, kui sellesse investeeritakse ja seda pealekasvavale põlvkonnale tutvustatakse. Vastasel juhul kultuur muutub ja traditsioonid hääbuvad. Alkoholikultuur, mille lahutamatu osa on purjujoomine, sõl­tuvus, tervisekahjud, haigused, õnnetused ja surmad, püsib, sest me õpetame oma noored jooma. Kasvatades neid keskkonnas, kus alkoholi massiliselt reklaamitakse, kus lemmikspordiala seostub konk­reetse alkoholimargiga, kus täiskasvanute karske eeskuju on väga väike, ei ole imekspandav, et peame üllatuma – “ennäe, nagu meie, nii tahavad ka nemad hea meelega alkoholi tarvitada”.

See on kultuur, mida oleme otsustanud toetada ja mille keskel oleme oma lapsi kasvatanud. Tõsiasi, et meie riiklik regulatsioon ei nõua alkoholitootjatelt pudelitele mitmesuguste andmete lisamist, on osa selle kultuuri teadlikust säilitamisest. Te ei leia alkohoolselt tootelt infot kalorite kohta, kuigi kõrge suhkrusisalduse tõttu sisaldab alkohol neid õige palju – seitse kalorit grammi kohta, mis teeb umbes sama palju kui puhtas rasvas. Te ei leia sealt infot selle kohta, et alkohol on vähkitekitav aine, samas kategoorias tubaka ja asbestiga. Te ei leia pudelilt hoiatust alkoholi kui sõltuvusaine kohta või selle kohta, et seda ei tohiks tarvitada raseduse ajal. Ei kirjutata seal vastunäidustustest autojuhtimisel ja teatud ravimite tarbimisel.

Mõned edusammud siiski on. On riike, kes on teatud info lisamise muutnud kohustuslikuks, näiteks Prantsusmaa ja USA. On ka alkoholitootjaid, kes on teatud info edastamise otsustanud eneseregulatsiooni korras lisada. Kuid üldpilt näitab info puudumist ja seepärast on vaja riiklikku regulatsiooni, et see (milline info, millises hulgas ja millises sõnastuses) ei jääks alkoholiärist rahaliselt sõltuvate tootjate meelevalda.

Tervisehoiatuste lisamine alkohoolsetele toodetele aitaks tasakaalustada pilti, mis kujutab alkoholi ja sellega kaasnevat eluviisi läbinisti positiivsena ja normi kujundavana. Alkohol ei ole tavatoode. Iga tarbija peaks lähenema alkoholile ettevaatlikkusega, hinnates oma olukorda. Seda saab paremini teha, kui inimesel on piisavalt infot. Pole mingit põhjust, miks alkohoolsete jookide pakendid peaksid olema vabastatud selle info edastamise kohustusest.