Mõelgem rohkem – ikka ise

Ramo Pener
, õpetaja, kolme lapse isa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener.
Ramo Pener. Foto: Erakogu

Oleme kõik huvitatud originaalist ning originaalsusest. Koopia on väheväärtuslik ning odav. Taastatud originaal pole enam originaal, vaid koopia ning koopia üle praalida pole eriti mõtet. Koopia ja originaal erinevad ehtsuselt, tõepärasuselt ja usaldusväärsuselt.

Kas Eesti poliitikas on “originaale”? Kas eesti poliitikud teadvustavad ja väärtustavad riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil originaalsust? Uusi mõtteid? See pole retooriline ega demagoogiline, vaid olemuslik – elu ja surma, riigi ja rahva püsimajäämise küsimus.

Raske on erakondade või valimisliitude programmidest leida midagi originaalset. Programmid on väga sarnased ning üldsõnalised – palju jutuvahtu, kuid vähe (põhi)mõtteid. Ka see minu väljaöeldu pole mingisugune originaalne mõte. Lihtsam vastupanutee on “copy paste” ja plagiaat. Mõnikord sulid avastatakse, aga mitte alati.

Üks kuulsamaid vene kirjanikke F. Dostojevski oli juba 19. sajandil mures (põhi)mõttelageduse pärast. Ta ei ironiseerinud umbes ega huupi. Ta nägi, tajus ja tundis kogu oma olemusega, et tema ümber on palju maskeraadi ning klounaadi. Vähe väärtustatakse Eestis tema maailmakuulsat teost “Idioot”.

Mõiste “idioot” tuleneb kreekakeelsest sõnast idiotes, mis tähendab oskamatut isikut, nõrgamõistuslikku, totrat isikut, kes on kas arenematu või parimal juhul võib omandada vaimse taseme, mis vastab kolmeaastase lapse omale.

Nimetatud vene romaanis kehastab idiooti vürst Mõškin. Miks? Sest ta mõtles, analüüsis, tal olid põ­himõtted, millest ta ei taganenud, ning kristlikud väärtused, millele tugines tema maailmavaade. Ta oli kurjuses lapselik (mitte lapsik), kuid kõiges muus täiskasvanu – ja mitte ainult – oma sisemiste veendumuste, põhimõtete, eristumisvõime ning originaalsusega. Ja teda peeti idioodiks.

Miks selline solvang? Kas tema vaimne arengutase on võrreldav kolmeaastase lapse omaga? Ei, teda ümbritsevad inimesed kadestasid tema originaalsust, põhimõtteid, väärtusi, maailmavaadet ja kadedus ajas nad vihaseks, tegi tigedaks ning nad ei leidnud tema iseloomustamiseks paremat sõna kui idioot – viidates tema ootamatutele krambihoogudele.

Kuidas aga kirjeldab kirjanik ise antud olukorda? Ta väidab, et isiku nimi on küll aus, kuid ta pole mitte iialgi mitte millegagi meelde jäänud; haridus on kirjaniku arvates neil korralik, aga ta ei tea, milleks see üldse kõlblik on; ta kurdab ka selle üle, et neil inimestel on küll mõistust, aga mitte omi põhimõtteid. Ühte preilit iseloomustab ta järgmiselt: “Tarvitseb vaid mõnel meie preilil juuksed maha lõigata, sinised prillid ette panna ja ennast nihilistiks nimetada, kui ta jalamaid veendub, et prillide ettepanemisega tekkisid tal kohe ka oma “isiklikud veendumused”.”

Tänaseid poliitikuid iseloomustab hästi ka Dostojevski tähelepanek, et kui mõni võtab hea usu peale mõne idee omaks ja on kusagilt midagi lugenud, siis on ta kohe veendunud, et need on tema enda originaalsed mõtted, mis on lähtunud tema enda peast. Kirjanik nimetab sellist suhtumist naiivsuse jultumuseks.

Kus on tänaste poliitikute oma mõtted? Suures poliitikas nivelleeritakse kõik vähegi põhimõttekindlust väljendavad originaalmõtted parteiprogrammide hüüdlauseteks, mida tuleb kooris ütlema õppida. Sellest on kahju. Tahaksin eesti poliitikutest paremini mõelda. Vajame riiklikke stiliste, kellel on mõtlemise tasandil originaalne stiilitunnetus, intuitsioon, orientatsioon ning eruditsioon.

Eesti on kaua oma Nokiat otsinud. Seda on püütud leida ja leiutada. Liiga palju on koopiaid. Mõtlemine on meile võõraks ning vaevarikkaks muutunud. Kui uskuda saksa filosoofi Schopenhauerit, kes väitis, et mõtlemine on inimeses aset leidev võitlus tahte ja tunnetuse vahel, siis ilmselt tuleb temaga nõustuda.

Oleme minetanud ka tunnetuse koos südametunnistusega. Kunagi oli moes ajurünnakuid korraldada, nüüd aga rünnatakse ajusid, st põhimõtetega inimesi, kel süda õige koha peal ning kelle mõtted ja põhimõtted pole seotud tuule suuna ega lipu värviga.

Mõtlemine on raske, aga ilma selleta põhimõtted ei kujune. Ärgem kartkem mõelda. Ise!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles