Uno Trumm: Ammused “Õhtud Pripjati lähistel”

Uno Trumm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tšernobõli katastroofi ohvrite mälestusmärk, mis avati 2006. aastal ehk 20. aastat pärast tuumaõnnetust.    .
Tšernobõli katastroofi ohvrite mälestusmärk, mis avati 2006. aastal ehk 20. aastat pärast tuumaõnnetust. . Foto: Reuters / Scanpix.

Kahjuks ei jõudnud ma 7. märtsil Rakvere Linnanoorte Näitetrupi "Tšernobõli" etendusele, kuid lugenud VT veebiväljaandest selle kohta väikest nupukest, ei suutnud vastu panna ja panin kirja mind aastaid vaevanud mälestuskillu sovetiaegsest näidendfilmist, mida keegi, kellele allolevat lugu olen püüdnud jutustada, ei näi mäletavat.


Millalgi 1980ndate keskel, pöördusin laialt kodumaalt aega teenimast tagasi 1984. aasta lõpus, juhtusin mitmel korral Kesktelevisioonist ja ju vist ka ETVst nägema näidendfilmi "Õh­tud Pripjati lähistel".

Film jutustas südantlõhestava armuloo, vähemalt täna mäletan seda nii, noorest insenerist (Tema) ja keskkonnakaitsjast (Temake), kes üsna filmi alguses pöörasid põhimõttelisse tülli tuumajaama kahjulikkuse teemadel.

Temake osutas ohtudele, Tema naeris Temakese hirmud välja.

Samal ajal hakkas liikuma kumu hirmsatest keskkonda solkivatest aatomitest, mis igal pool ringi lendavad ja kõik elava teise ilma saadavad.

Mäletan stseeni, kus vaene ärahirmutatud vanaeideke suisa kohalikule parteikomitee sekretärile oma viimast hanekest pakkus, kui see niisugust jubedust Pripjati jõe äärde ehitada ei lase.

Õilis ja heatahtlik sekretär ei võtnud vanainimese viimast munejat, lohutas teda, lubas, et hea nõukogude jaam inimestele midagi halba kaasa ei too, ning saatis rahunenud mutikese koju tagasi.

Loomulikult tuli aga inimeste kasvavate hirmude ja rahutusega midagi hoopis tõsisemat ette võtta. Nii tehtigi.

Pärast alatuid ja tõele mittevastavaid kuulujutte le­vi­tava(te) rahva­vaenlas(t)e vahistamist said ümberkaudsed inimesed aru, kui kohatu oli olnud nende kartus. Edaspidi ei kartnud enam keegi, et head nõukogude aatomid inimestele kahjulikud võiksid olla.

Isegi Tema ja Temake, kes terve filmi keskosa teineteisest armastusest leegitsevate südamete, kuid vihkamisest tumedate silmadega mööda käisid, leppisid ära ning jõudsid ilmselt üsna varsti abielusadamasse.

Igatahes tundub mulle, et viimases kaadris jäid nad kõrgelt kaldapealselt vaatama Pripjatile ja tema kallastel laiuvale puutumata loodusele ...

Pärast Tšernobõli katastroofi ja Pripjati reostumist pole seda filmi loomulikult enam, vähemalt minu teada, näidatud.

Tõe huvides pean küll lõpuks mainima, et eelnev ei ole vastulause plaanile rajada Eestisse oma tuumajaam.

Pigem pooldan seda, kuid olgu seegi ära öeldud, et mitte Letipeale ... Ja mitte sellepärast, et Letipea asub mingis mõttes ka minu eeshoovis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles