Vastukaja: Ajakirjandus­eetikast ehk kas ajakirjanikust võib saada kriminaal­kurjategija

Andres Jaadla
, Rakvere linnapea
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kumb pealkiri kutsub lugema? Eks ikka viimane. Aga mina peatuksin pigem pealkirja esimesel osal. Olen viimased aastad olnud sunnitud taluma ajakirjanduse kõrgendatud tähelepanu minu suhtes algatatud kriminaalasja osas. Olen oma arvates suhetes ajakirjandusega käitunud rahulikult ja viisakalt, vastates ajakirjanike kõikidele küsimustele ning omapoolsed kaitseargumendid ja emotsioonid jätnud kohtusaali.


Käitudes ise oma väljakujunenud väärtushinnangute alusel, ootaks seda ka teemat kajastavatelt isikutelt.

Mind pani hämmastama aga eilne Virumaa Teataja artikkel, kus mind asetatakse juba staatusse, mille üle käib jätkuv õigusvaidlus.
Saan aru, et lehte peab müüma ja sellised suured pealkirjad müüvad, kuid kuskil peaks ka ajakirjanduses tulema ette piir – seesama erialase eetika piir, mille puudumist nii väga poliitikutele ette heidetakse.

Ka ajakirjandus võiks järgida teatud õiguslikke piire ja ajakirjanduse head tava ja üldtunnustatud väärtusi, mitte ei klopsiks kokku teatavatest mõtteheietustest ja üksikutest juhuslikest tsitaatidest kokku juriidilisele arvamusele pretendeerivat kirjutist, kujundades nii teadvalt vääralt avalikku arvamust. Tundub, et nii mõnigi ajakirjanik mängib vägagi selle eetikapiiri peal.

Seadust saab ikka lugeda nii, nagu seal kirjas on. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 123 sätestab muu hulgas, et ametnik vabastatakse teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, millega talle mõisteti karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest või karistus, mis välistab töö jätkamise, arvates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast päevast.

Tänase päevaga on riigikohtu poolt jõusse jäetud ringkonnakohus oma 14.05.2012 otsuses jätnud küll osaliselt jõusse maakohtu tehtud otsuse, samas on aga minule määratud karistuse täielikult tühistanud ning suunanud tagasi arutamiseks esimese astme kohtusse.

Nagu ma olen ka ajakirjanduses öelnud, on tõesti tegemist väga komplitseeritud õigusvaidlusega. Selline on siis asjade tegelik seis. Ilma suurte pealkirjadeta. Õigusvaidlused jätkuvad kohtusaalis. Enne maakohtus uuesti tehtava otsuse jõustumist ei ole ma karistatud karistusseadustiku mõistes ega saa kuidagi kuuluda kategooriasse, kuhu artikli pealkiri mind eilses VTs liigitas.

Kinnitan veel kord, et olen käitunud linnapeana kogu oma sisemiste tõekspidamiste ja teadmiste kohaselt ausalt ja kasutades oma kodanikuõigusi võidelnud ka kohtus oma õiguste eest. Ei soovi ühelegi oma poliitilisele oponendile ei selliste inimlike ega poliitiliste katsumuste läbielamist. Kutsun ka ajakirjandust üles õiglasele ja mõistlikule asjaolude kajastamisele.

Mis puudutab aga pealkirja teist poolt, siis usun, et kriminaalvaldkonna lugusid kirjutavad kogemustega ajakirjanikud teavad, et karistusõiguses on olemas sellised kategooriad nagu laimu levitamine, teadvalt valeinfo avalik edastamine ja ka vaenu õhutamine, mis on kriminaalkorras karistatavad kuriteod.

Olen aga kindel, et kogemustega ajakirjanikud tunnevad seadusi ning ei hakka kindlasti kunagi artikli pealkirjas nimetatud isikute kategooriasse kuuluma. Ja pealkirja teise osa näol on tegemist vaid heatahtliku illustreeriva näitega sellest, kuidas artikli pealkiri võib mõjutada lugejate arvamust artikli sisu osas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles