Ühel õhtul mängiti teravmeelset klassikalist näitemängu. Igal näitlejal oli roll, millesarnases teda varemgi nähtud, vahendeid vallati sundimatult.
Repliik: käisin teatris
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saal oli rahvast puupüsti täis, aplodeeriti kaua, mõni tõusis püstigi, väljendamaks vaimustust lemmiknäitlejate tööst. Ent kummitama jäi küsimus, kas näitlejail on oma rollidega ka midagi isiklikku öelda, kas nad julgevad mängu ka iseennast panna.
Teisel õhtul mängiti proovide ja etenduste käigus vormunud lugu. Näitlejad olid intensiivsed, energilised, värsked, kuigi mänguvahendeid kohati veel kombati. Publik täitis vaevalt kolmandiku saalist ja aplaus kostis pelga viisakusavaldusena. Ent kummitama jäi näitlejate inimlik positsioon, isik(sus)lik puudutus, mängu hingestatus.
Hingega mängida on ju ohtlik, võib hingest sootuks ilma jääda. Harva saan hingestatuse ja isiklikkuse määra kõikumisest aru. Ent turvalisest hingetusest jääb kummitama (ei tea, kuhu?) tühjus, mis kurnab.