Regionaalminister: etapiviisiline haldusreform oleks valulikum

Regionaalminister Siim Kiisler. Foto: Elmo Riig / Sakala

Virumaa Teataja veebilehel lugejate esitatud küsimustele vastas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler.

Mis on haldusreformi mõte lihtsustatult ja kokkuvõtvalt öeldes? Olen aru saanud, et maakonnad valdadeks tehes oleks ikkagi ju osavaldu vaja, pealegi on väljaütlemisi olnud, et niisugune reform tekitaks ka lisakulusid. Kas siis tegemine tegemise pärast?

Eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse üksuste majanduslik toimetulek ja avalike teenuste ühtlane tase kogu Eesti territooriumil omavalitsuste tugevdamise ja kohaliku demokraatia arendamisega, luues sellega eeldused piirkonna tasakaalustatud arenguks.

Täpsemalt võite lugeda seaduse seletuskirjast, mille leiate siit:

http://haldusreform2009.wordpress.com/

Kõigepealt arvan, et plaanida haldusreformi tähtajaks selle aasta KOVi valimisi, on selgelt ebareaalne. Ja küsimus on, millistel alustel moodustuks uute valdade ja osavaldade tulubaas?

Tulubaasi moodustumise aluseid ei ole praegu kavas muuta. Tasandusfondi suhtes võib kaaluda mudeli lihtsustamist, sest eriolukordi jääb vähemaks. Uued ülesanded saab üle anda koos tulubaasiga.

Mina toetan mudelit, et otsused tehakse kohapeal ja rahal on võimalikult vähe "silte küljes", see tähendab, et riik kirjutab omavalitsusele võimalikult vähe ette, kuidas ta oma vahendeid peab kulutama.

Erinevad juristid on eelnõud tõsiselt analüüsinud ja tunnistanud, et poliitilise tahte korral on haldusreformi teostamine veel sellel aastal reaalne. Kui ei taheta poliitilistel põhjustel reformi teha, siis oleks õigem seda ka otse öelda.

Mille poolest on reaalsuse ümbertegemine parem kui virtuaalsuse? Miks ei kohandata mittetoimivaid haldusseadusi vajaduse järgi ükshaaval, vaid üritatakse pooleldi toimivaid haldusüksusi ümber joonistada?

Seaduse vastuvõtmine ja kehtima hakkamine ei tähenda veel, et seda täidetakse. Riigikontrolöri ja õiguskantsleri analüüsid on näidanud, et isegi kehtivate seaduste täitmiseks ei jätku lihtsalt inimesi ja koostöö pole toimima hakanud.

Üldiselt olen seda meelt, et nii riigi kui omavalitsuse tasandi juhtimisel on mõistlik lähtuda reaalsetest asjaoludest. Nii annavad tehtud muudatused ka reaalseid tulemusi.

Kas reformi algatajad on arvutanud ka seda, kui palju selline reform maksma läheb? Ainuüksi koondamistasudeks kuluks paarsada miljonit. Lisaks sellele tuleb luua teise omavalitsustasandi jaoks infrastruktuur jms.

Haldusreformi mõte ei ole kedagi koondada. Eelnõu näeb ette, et ametnikud ja töötajad jäävad tööle uude omavalitsusse (vt eelnõu §i 9).

Kui omavalitsus leiab, et on mõistlik töötajaid koondada või juurde palgata, siis on see omavalitsuse enda otsus.

Uuringud ja toimunud ühinemised on näidanud, et omavalitsuste liitumisel saavad ametnikud rohkem spetsialiseeruda teenuste osutamisele. See aitab neil paremini keskenduda oma valdkonnale ja seeläbi tõuseb inimestele pakutavate teenuste kvaliteet.

See muutus on minu arvates liiga järsk, et oli ligi 200 ja jääb umbes 20. Kas ei oleks targem seda kõike järk-järgult teha?

Nagu aastatepikkune kogemus näitab, on haldusreform äärmiselt keerukas protsess, mis siiani ei olegi tulemusi kandnud. On loogiline eeldada, et püüd seda mitmes etapis läbi viia ei teeks tolle vajaliku muudatuse teoks tegemist lihtsamaks, vaid ühiskonna jaoks veel oluliselt valulikumaks.

Pealegi oleme jõudnud olukorda, kus rahvastiku vähenemise ja tulude alanemisega on majanduslikult vähevõimekate omavalitsuste arv jõudnud kriitilise piirini, nii et otsused tuleb langetada kohe.

Kui nii drastiline kokkupanek läbi ei lähe, kas ei võiks kehtestada omavalitsusele piiranguid? Näiteks elanike arv, omavalitsuse keskuse elanike arv, vallaasutustes töötajate protsent vms (v.a saared muidugi).

Omavalitsuste elanike arvule seab piirangud ka väljapakutud eelnõu. See number on 25 000. Ma ei poolda riigi sekkumist omavalitsuste juhtimisse mingite piirangute seadmisega (v.a ehk laenupiirangud, mis mõjutavad ka riigi finantspositsiooni tervikuna).

Kõigil piiridejoonistamistel on omad head ja vead. Tänastel maakondadel on välja kujunenud

transpordivõrk ja infrastruktuur ja keskused.

Kas tegu on pigem algava valimiseelse propagandasõjaga kui tõsiselt võetava ettevõtmisega?

Mina olen sügavalt veendunud, et haldusreformiga ei saa viivitada. Ühed või teised valimised on pidevalt ukse ees, sellepärast ei saa aga nii vajalikke ja ammu oma aega oodanud otsuseid edasi lükata.

Haldusreformi idee on väga hea, kuid osavaldadega seoses tekib kartus, et midagi ei muutu. Samad bürokraadid jäävad ju alles ja raha kokkuhoid on küsitav. Kas ei oleks targem praegusi valdu üldsegi mitte osavaldadeks ümber nimetada, vaid määrata maakonna poolt vajalikesse geograafilistesse punktidesse vajalikku teenust osutavad töötajad.

Tänan toetuse eest. Kuhu jäävad konkreetsed ametnikud tööle, on uue volikogu otsustamise küsimus. Usun, et omavalitsustel on ka endal huvi teenuspunktide tööd korraldades oma rahalisi vahendeid võimalikult optimaalselt paigutada.

Kas ei oleks mõttekas kehtestada tulevaste omavalitsuste kulutuste ülempiir? Näiteks % SKPst, eelarvest või mingil muul moel, nii et see moodustaks praegustest kulutustest 70%. Siis ei saaks keegi väita, et haldusreform ei anna majanduslikku efekti.

Reformi efekt ei tulene otseselt ülejäävast rahast, vaid spetsialiseerumisest, juhtimis- ja tugifunktsioonide kulude vähendamisest, vahe on võimalik suunata teenuste pakkumisse. Omavalitsustelt raha äravõtmine ei ole selle reformi mõte ega suund.

Kas on vallavolikogu valimisseadus nii koostatav, et kõik osavallad saavad oma saadikud ja suur vallakeskus alaesindatud? Hiiumaa näitel Kärdla (36% elanikest) 8, vallad 3, 3, 5 ja 4 saadikut?

Küsimus väiksemate valdade esindatusest on tõepoolest olemas. Hirm jääda otsustustest kaugemale ja marginaliseeruda on olnud ka vabatahtlike ühinemiste puhul.

Uuringud on aga näidanud, et pigem on rohkem kasu saanud liitunud väikesed vallad, kes on võitnud näiteks võimalusest rakendada linnas töötavate spetsialistide kogemusi. Põhimõtteliselt on kohustusliku esindatuse klausli kasutamine aga võimalik ja see küsimus on ka mitmes arutelus üles kerkinud.

Mida arvate siseriiklikust ühistranspordist? Praegune olukord läheb aina hullemaks: liinivõrk väheneb ja liiklustiheduse vähenemise tõttu väheneb ka sõitjate arv. Ühistranspordivõrgu kokkutõmbamise mõjul satuvad veelgi rohkem löögi alla äärealad - ei pea siin silmas vaid Lääne-Virumaad.

Kas teie arvates tuleks hakata riigisisestele kaugbussiliinidele andma rohkem toetusi, et tagada maakonnaülene liikumine? Praegu on sageli nii, et suletava kaugliini asemel pannakse käiku erinevates maakondades erinevad liinid kuni maakonna piirini ning maakonnaülene liikumisvõimalus kahaneb oluliselt või muutub ebamugavamaks.

Olen seda meelt, et ühistranspordi mõistlikuks planeerimiseks on kindlasti vaja teatud suuruse ja elanike arvuga piirkonda.

Siin aitab kaasa ka omavalitsuste suurenemine. Tugevam omavalitsus suudab paremini tagada loogilised ühendused keskuse ja äärealade vahel.

Maakonnakeskuste vahel liikluse tagamine on riigi ülesanne, ja tean, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seisab nende toetuste säilimise ja võimalusel tõstmise eest jõuliselt ka praegustes rasketes eelarvetingimustes.

Mida arvate reisirongiliikluse jätkamisest ja tihendamisest? Praegu on näiteks Lääne-Virumaal mõistlik peaaegu ainukesena liikuda rongiga osast asulatest kaugemale kui maakonnakeskusse ning samas on reisirongid kiired, võrreldes samal marsruudil sõitvate bussidega, sest reisirong sõidab otse ja tema tee on korralik, kuid samal ajal bussiga kruusateedel ukerdamine võtab tükk aega.

Ma olen nõus, et reisirongiliiklusel on bussitranspordi ees tihti märgatavad eelised, ühtlasi on selge, et arvestades Eesti väikest rahvaarvu ja rahvuslikku rikkust, seavad suured investeeringuvajadused selle arendamisele piirid.

Kas võib öelda, et tegelikult on Harjumaal ääremaadel sama kehv olukord, kui mis tahes mujal ääremaal, sest määravaks on just transpordiküsimus?

Transport on tõepoolest oluline. Kui ühistranspordi korraldamine anda tulevikus maakondlikule omavalitsusele, siis kindlasti on võimalik seda paremini ühitada ka valla poolt pakutavate teenuste paiknemise ja lahtiolekuaegadega - näiteks koolibussiliinidega.

Lätis, kus elab üle 2,5 miljoni elaniku, on pea 110 omavalitsust, pindalalt on Läti 1,5 korda suurem Eestist. Teie plaan jätta Eestisse 20 omavalitsust ja ülejäänud osavallad on hea algus, kuid lähtuvalt ELi põhimõttest (subsidiaarsus) peab elanik saama tema elukohas kõige lähemast kohast teenused. Kas te leiate, et see plaan ning küsimuse selgitavast osast lähtuvalt ka liiga järsk jaotus ei võta rahvalt ära otsustusõigust?

Otsustusõigus on oluline küsimus. Samas on täna kohalik otsustusruum piiratud nii geograafiliselt, rahaliselt kui ka otsuste elluviijate vähese arvu ja sellest tingitud ülekoormuse tõttu.

Olen seda meelt, et suuremate valdade puhul kasvab kodanike võimalus kohalike valimiste kaudu oma elu mõjutada, sest suurel omavalitsusel tekivad reaalsed hoovad piirkondliku arengu kavandamiseks ja mõjutamiseks.

Universaalselt õiget omavalitsuse suurust pole olemas. Meie omavalitsuste funktsioone suudaks üsna optimaalselt täita just maakonnasuurune vald.

Loomulikult saab ja isegi tuleb osa küsimusi delegeerida kohapeale, sh kodanikuühiskonna organisatsioonidele, aga see on juba kohaliku demokraatia küsimus, mida riik minu arust ei tohiks liiga jäigalt reguleerida.

Teie plaan annab võimu rohkem senistele maakondadele, kuid ülesandeid lahendavad kohapeal ametnikud, keda tegelikkuses eri piirkondades napib, ning kodanikud peavad liiga palju maksma teenuse eest seoses kaasnevate transpordikuludega, kuna kõiki teenuseid osavallad koondatud ametnike pärast enam pakkuda ei saa ja ei tohi, kui ülesanded ümber jaotuvad.

Kas poleks hoopis parem, kui Eestis oleks 6 maakonda, suured linnad ja väiksemad linnad koos valdadega moodustaks kokku 70-75 omavalitsust?

Igal teenusel on oma optimaalne teeninduspiirkond. Meie nägemuses tagab maakond teeninduspiirkonnana omavalitsuste ülesannete täitmiseks suhteliselt optimaalse tagamaa. Püüame astuda ühe sammu korraga. Katse kogu riiki korraga ümber korraldada on ohtlik ja eos läbikukkumisele määratud.

Ma ei nõustu väitega, et mingeid teenuseid inimesele kohapeal pakkuda ei saa või ei tohi. Omavalitsuse ülesanne on jälgida, milliste teenuste järele, kus ja milline vajadus on, ja teenuste osutamist vastavalt korraldada.