Igale eestlasele oma advokaat

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eevi Kuht.
Eevi Kuht. Foto: Meelis Meilbaum

Kas oleme jõudnud sinnamaale, et inimestevahelisi kokkuleppeid enam uskuda ei saa, vaid eelnevalt peab konsulteerima juristiga ja läbi käima notari juurest?

Tühjaksjäänud korteri omanik üüris selle välja. Sõlmis üürnikuga ka lepingu, millele mõlemad alla kirjutasid. Kui viimane sealt üsna ruttu välja kolis, jäid järele rikutud mööbel ja täiskritseldatud seinad. Lepingus polnud sellisest asjast aga sõnagi ja kahju kattis üürileandja.

Ühes külas andis omanik rendile maatüki, sest ära müüa ei tahtnud. Leping sõlmiti viieks aastaks aastase etteteatamisajaga katkestamise puhul. Omanik polnud nii pika rendiajaga rahul, kuid põlluharija alla 4 aastaga ei leppinud. Omanikul oli siiski hea meel, et leidis mehe, kes ta maa vastu huvi tundis. Põld ähvardas juba võssa kasvada.

Veidi hiljem hakkas samas külas maad kuulama ühe Baltimaade agrofirma esindaja, kes pakkus ligi kümme korda kõrgemat rendihinda. Siis mõtles see maaomanik, et oleks ikka pidanud neid rendihindu varem uurima. Samas lohutas ennast, et vähemalt aitas odava rendiga veidike kohalikku talunikku.

Mida rohkem ostame-müüme, rendime ja üürime, seda enam võib ette tulla, et üks või teine pool mingil moel kahju saab, sest müüja või ostja on olnud informeeritum, juriidiliselt osavam. Kui palju maksavad maad ja majad, kui kõrged on rendi- ja üürihinnad, ei tarvitse igaüks teada. Eriti vanemad inimesed, kes pole varem oma varaga tehinguid teinud.

Aastaid tagasi müüsin kinnistu ja ostsin asemele teise. Suure linna notarikontoris loeti meile, müüjale ja ostjale, kiiresti ette lepingu tekst, millest suurt aru küll ei saanud, sest sõnastus oli sedavõrd keeruline. Loomulikult usaldasime notarit, nagu seda teeb enamik tehingu sõlmijaist. Siiski mõtlen, et kas osapooled ei peaks lepingu juba varem, enne allkirjastamist, kätte saama, et oleks aega sellega lähemalt tutvuda. Sest egas seal ole kirjas mitte ainult tehingu hind, vaid ka muud, mõnikord näiteks varal lasuvad koormatised.

Jaapanis pidi kehtima suuline leping nagu raud, meil ju samuti, juriidiliselt, kuid katsu sa arusaamatuste puhul hiljem tõestada, kui teine pool ei mäleta ja ühtegi tunnistajat ka kõrval ei seisnud. Nii et paberil leping on ikka palju kindlam. Paraku rikkumise puhul ei saa abi mujalt kui kohtust. Kohtuskäik aga nõuab aega ja raha.

Eestlases elab endiselt veel talumees, kes loodab maad harides toime tulla. Samas on ilmunud välja kokkuostjad, kes põllul ei kavatse künda ja külvata, vaid PRIA toetusega heina niita. Toetus on mõeldud n-ö maa korrashoidmiseks. Selliste maaomanike vastu on viimasel ajal tõusnud põlluharijate äge pahameel. Maad juurde ei kasva, maad on niipalju, kui on, ja tulevikus võib seda nappida. Ja siis tuleb seda kalli hinna eest tagasi osta. Kohalike põllumeeste meelest on tegemist suure ülekohtuga, maa peaks kuuluma ikka selle harijaile.

Oma advokaat võiks igal eestlasel küll olla, aga vaevalt jõuaks igaüks talle maksta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles