Üheksakümmend aastat Eesti Vabaduse Risti sünnist

Jaak Pihlak
, Viljandi muuseumi direktorViljandi muuseumi direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Vabaduse Risti oli kolm liiki. Igas liigis oli omakorda kolm järku.
Eesti Vabaduse Risti oli kolm liiki. Igas liigis oli omakorda kolm järku. Foto: Internet

Esimeses maailmasõjas kokkuvarisenud Vene keisririigi varemetele kerkis mitu rahvusriiki. Nende hulgas Eesti, kes 28. novembril 1918 puhkenud Vabadussõjas suutis oma iseolemist punase idanaabri ja balti parunite vastu edukalt kaitsta.


Tartu rahu sõlmimisega 2. veebruaril 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust tingimusteta.



Vabadusvõitluses, kus osales Eesti rahvaväe ridades üle saja tuhande mehe ja naise, olid erakordselt sangarlikud paljud kodanikud. Kuid verisulis riigil puudusid igasugused võimalused tublisid tunnustada.



Nii pidi Eesti valitsus veel jaanuaris 1919 tegema otsuseid, sõnastades need järgmiselt: "Anda Sõjaministri ettepanekul sõjawäljal ülesnäidatud iseäralise wahvuse ja wägitegude eest autasu ..." Kuid jäi märkimata, mida peaks autasu endast kujutama.



Leidmaks sellisele kummalisele olukorrale lahendust, otsustas Ajutine Valitsus oma istungil 24. veebruaril 1919 "asutada Eesti "Wabaduse Rist" iseseiswuse ja vabaduse wõitluse teenuste autasuks". Just see kuupäev saigi Eesti esimese riikliku teenetemärgi sünnidaatumiks.



Vaid kaks kuud hiljem kinnitati teenetemärgi seaduse eelnõu ja ordeni kuju.



Märkimisväärne on seegi, et Vabaduse Risti kavandi autoriks on tunnustatud eesti kunstnik Nikolai Triik.


Järgnevatel aastatel kujunes sellest ordenist Eesti vabadusvõitluse sümbol.



Vabaduse Rist (rahvapäraselt lihtsalt vabadusrist) jagunes kolmeks liigiks: sõjaliste teenete eest I liik, isikliku vapruse eest II liik ja kodanlike ehk tsiviilteenete eest III liik. Igas liigis oli omakorda kolm järku. Olgu märgitud, et ainukesena ei antud neist välja isikliku vapruse, s.o II liigi 1. järku.



Kuid nüüd hakkab see seisma, sümboolselt kogu eesti rahvale antuna, käesoleva aasta suvel Tallinnas avatava Vabadussõja võidusamba tipus.



Teenetemärki annetati aastatel 1919-1925 kokku 3132 kavalerile. Üldse on välja antud 3224 Vabaduse Risti, kusjuures mõni kavaler pälvis kaks või lausa kolm ordenit. Ligi kolmandik autasustatutest olid välismaalased.



Olgu mainitud, et Vabaduse Rist anti ka Prantsuse, Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile ning Esimese maailmasõja aegsele kangelaslinnale Ver­dunile.


Ka 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest autasustati kümmet Eesti sõjaväelast Vabaduse Ristiga.



Pärast Vabadussõda sündis Vabaduse Risti Vendade Ühendus, kes koostas ja avaldas 1935. aastal ordeni saanute kohta koguteose "Eesti Vabadusristi kavalerid". Paraku jäi kogumik üpris puudulikuks, kajastades vaid Eesti kodanikest ordenikandjate elukäiku. Samas ligi 2100 mehest ümmarguselt kolmandiku kohta puudusid teoses igasugused biograafilised andmed.



Pärast taasiseseisvumist ilmus Mati Straussi, Jaak Pihlaku ja Ain Krillo koostatuna 1997. aastal register teenetemärgi saanud Eesti kodanike kohta.



Laekunud teave ja arhiividest leitud andmed võimaldasid samadel autoritel avaldada 2004. aasta oluliselt täiendatud trükise "Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register". Kuid 500 mehe saatus oli siis ikka veel teadmata.



Mahuka uue koguteose "Eesti Vabaduse Risti kavalerid" valmimine ei ole enam mägede taga. Viimastel aastatel ajakirjanduses avaldatud üleskutsetele vastanute abiga on õnnestunud välja selgitada väga paljude ordeniga pärjatute elukäik ja -saatus. Oleme väga tänulikud kõigile, kes ühendust võtsid ja andmeid andsid.



Siiski on tänaseni täpselt teadmata 175 Eesti kodanikuks arvatud kavaleri elu viimne vaatus. Kui leiate veebilehel

www.virumaateataja.ee

avaldatud nimekirjast isiku, kelle saatuse kohta oskate midagi lisada, siis palun andke teada.



Eesti riigi loomisel silma paistnud sangarite elulood väärivad jäädvustamist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles