"Teeme kohvi ka, siis vestleme," ütles Otu Seppas oma Kadrina vallas Uku külas asuva maja köögis. "Nüüd saab 60 aastat, kui meid auto peale laaditi ja Siberisse ära viidi. Ja öeldi, et tagasi saame ainult siis, kui vähjad vilistama hakkavad."
Sealne elu ... Ka see oli elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24. märtsil 1949 pidi tulema suur nõupidamine ning Vohnja vallamajja, mis asus praeguses Kõrvekülas, kutsuti kõik külamehed kokku. "Uksed pandi lukku ja välja ei lastud."
Tema külavolinikust ema aga sai välja, läks koju, kuid tundis, et midagi on tulemas. Järgmisel päeval tuldigi autode ja NKVD-lastega õuele.
"Võeti talunik ette ja öeldi, et sina lähed otsid üles selle pere. Kui Seppase peret kätte ei saa, siis mine oma õue ja pane oma pere peale," kirjeldas Seppas olukorda, millesse inimesi pandi.
Kuigi Otu Seppas ise oli sel hetkel kodutalust eemal teises talus ja sealne peremees arvas, et jäägugi ta sinna, las teised lähevad, polnud teha midagi, kõik pidid minema.
Kaasa võeti 12aastane Otu Seppas, tema ema Leida, vend Mati ja vanaema Helene.
Seppase isa Rudolf oli neli aastat enne seda ära viidud.
Et isa oli olnud Omakaitses, sai ta 10+5. "See oli mulle suurem tragöödia kui Venemaale minek. Kaks päeva ulus vanapoiss teki all," muutus Seppas nukraks.
Isa viidi ära 14. detsembril 1944, vangilaagrist tuli surmatõend 14. detsembril 1948. "Neli aastat oli elanud vanglaelu."
Taevamanna ja soolatehas
Kodutalust Sarapiku külast viidi nad 25. märtsil Kolu koolimaja kõrval asuvasse rahvamajja.
Majas, kus kino vaadatud ja isetegevuslased teatrit teinud, algas inimeste tragöödia, mida on raske uskuda.
"Käisin veel Kolu ristis poest läbi. Mul oli kolmerublane, kus peal langevarjur. Ostsin sealt karamellkommi, sellised lehekesed nagu apelsinikoored. Müüja teadis, et me läheme, ta pani suure kotitäie," meenutas mees.
Sealt laaditi vanad ja lapsed autodele ning viidi Rakvere-Kunda vahel seisvatesse vagunitesse. Eesti piiri ületasid nad 27. märtsil.
Kui Siberisse kohale jõuti, pidid pagendatud laadima asjad regedele, lükkama oma varanduse kuni lahtise veeni ja seal selle paati ümber tõstma.
Teisel kaldal ootas ees turg, kus töötajad jagati laiali.
"Kes olid täisealised, need rabasid esimehed kohe endale." Tema, tema ema, vend ja vanaema jäid viimaste sekka, sest tööjõulisi oli nende seas vaid üks.
Eestlased viidi Krasnojarski krais Hakassi autonoomses oblastis Altai rajoonis asuvasse Minussinski tõulambakasvatuse sovhoosi.
Otu Seppase sõnul oli eestlaste sattumine sinna nagu taevamanna - töökäsi oli seal hädasti vaja ja eestlased justkui poolorjad.
Nende elupaigaks sai Solzavod(skaja) küla, tõlkes tähendab see soolatehast, mis seal kunagi oli töötanud.
Siberi jõe Jenissei läänekalda ülemjooksul, Sajaani mägede läheduses, umbes 5800 kilomeetri kaugusel Eestist ootas neid ees tuba, mis oli väiksem tema praegusest köögist.
Ja algas töötegemine - algul karjas, siis masinatel.
"Nende nukkide peal minu sünninahka pole," näitas ta oma käsi.
Põllud olid suured. "100 ha põldu ei tahtnudki kohe künda, see tundus pisike," tõi ta võrdluseks. "Puud ega põõsast, kivi ega kändu polnud seal."
Ümberringi laius lage puudeta stepp. "Sajaanid paistsid, võisid ju mõelda, et mis sinna ikka maad on, paistavad ju. Aga jäädki kõndima, 400 versta oli," naeris ta.
Ka see oli elu
Otu näitas pilte, mis tehtud Siberis. Piltidel oli palju eestlasi.
Üldse oli Minnussinski sovhoosis 92 Eesti perekonda - 303 inimest, neist mehi 65, naisi 119 ja lapsi 119.
Sinna kanti sattus enamik Virumaalt pärit inimesi.
Järgmised fotod: sovhoosi venelased. "Kuuest perest ühes nimetati, et oled fašist, teised seda ei öelnud."
Ajalooliselt peetakse selle piirkonna vanimateks põliselanikeks hakasse ehk Minussinski tatarlasi.
"Kohalikud elanikud olid Lenini ajal sinna saadetud, kirjaoskamatud. Näiteks nende karjusel oli üks lohk, ajas oma lambakarja sinna sisse - lohk täis, järelikult kõik on olemas. Kui oli sada tükki puudu, siis alles hakkas paistma," jutustas ta.
Veel fotosid: sepikoda, matused, surnuaed, esimene iseliikuv kombain ...
"Plikad ja poisid, need ei sobi kuskile ajalehte," arvas ta.
"Siin ma olen hobusega ratsa."
"No siin on pildid, mis otseselt ei huvita. Sealne elu ... Ka see oli elu," lisas ta kohe.
"Kui piltnik käis, siis ikka otsisime, kes mille peal poseeris: piltniku mootorrattal tehti pilti või koos traktoriga," rääkis ta.
Rasked ajad
Seal lõppes õppetöö koolis igal aastal maikuu alguses ja algas oktoobris, sedasi oli tarvis sovhoosi tööpuuduse leevendamiseks.
"Siis oli lambakarjuseid vaja ja lapsi sügisel viljapäid korjama," märkis Otu Seppas.
"Viljavirnad olid nagu turbaaunad. Hektarilt saadi 2,5-3 tonni suvinisu. Kui läks elevaatorisse, linna vm, siis hektarisaagiks oli 700 kg. Niipalju läks raisku, sest maapind õhkas niiskust, kuivateid ei tuntud," selgitas ta.
"Lage stepp, tuul puhus samuti. Kui see vili tuulde läks, polnud kellegi asi, kui varastasid, võtsid söögiks koti vilja, läksid kaheks aastaks kinni."
Kõige raskemad olid 1949. ja 1950. aasta. Söögiga ei olnud kiita. Raha polnud. Kaasa võetud riideid sai vahetada toidu vastu.
"Voodilina kätte, kolhoosi. Vahetad? Ei, ma ämbritäit kartulit ei anna, annan sulle pool," kirjeldas ta.
"Ja suslikuid sai söödud. Nende teraviljatoiduliste loomade liha meenutas kana oma, oli isegi õrnem."
Valged varesed
"Meile öeldi ju alguses, et oleme määratud eluks ajaks Siberis elama. Ja koju saame ainult siis, kui vähjad vilistama hakkavad või kui vares valgeks läheb."
Inimesi loeti üle kaks korda kuus, seejärel iga kuu tagant, siis kahe kuu takka.
Pärast Stalini surma 1953. aastal käidi kontrollimas kord poole aasta järel.
"Üks proua, kel vene keel selge, kirjutas Eestisse, et mille eest teda on karistatud. Sealt saabus vastus: "See oli väike eksitus, võite ära tulla!"," tõi Seppas kurioosse näite.
"Üks oli kirjutanud, eks me siis kõik kirjutasime. Ja kõigile tuli sama vastus."
Vähid vilistasid ja peagi võisid kõik tagasi pöörduda, ka Seppase pere neljakesi.
"Viidi ära 25. märtsil, Tapa jaamas olin uuesti 3. märtsil 1957."
Kodumaalt tuli aga peagi lahkuda. "24. novembril 1957 läksin Vene kroonusse ja Ukrainasse. Muidu olin riigivastane, seal anti mulle tank," muigas Seppas.
27. oktoobril 1960 oli ta tagasi kodumaal ja hakkas taas töötegemine. Kaks aastat veduridepoos, ehitusel ...
1964. läks ta kolhoosi tööle, samal aastal võttis naise ja asus elama Uku külla.
Kolhoosis üritati teda parteisse sokutada.
"Miks te siis ei küsinud, 1949. aastal, kas mind parteisse pole vaja, siis viisite Siberisse," vastanud ta siis.
Öeldi küll, et õppida ja uusi traktoreid ta nii ei saa. "Mina lähen müüri peale, uusi telliskive tuuakse ikka," oli ta kindel.
"Sain neid traktoreid kõige väiksemast kõige suuremani ikkagi."
Pahane pole
Otu Seppase sõnul ta oma elu üle ei kurda. Tervis on hea. Viskab aga nalja.
"Nüüd vaatad aknast välja. Piiks-piiks, raha tuleb panka, piiks-piiks, raha läheb," muigas ta.
Kui küüditamisest 50 aastat möödus, saadi Võsul kokku.
"Sugulasedki pole mõnel nii head, kui need, kellega seal koos sai oldud." Ka täna suhtleb Seppas paljudega neist telefonitsi.
Küsisin, kas ta möödunu peale ka tige on.
"Mind viidi Siberisse. Mult võeti kõik ära ja viidi võõra rahva hulka. Kuid need, kes jäid siia, ega neilgi kergem olnud. Hirm, et äkki tullakse minu järele homme. Ja kolhoosielu polnud alguses kuldaväärt," vastas ta.
"Ma ei ütleks. Võin pahane olla, aga mis ma tagantjärele pahane olemisega teen. Hea, et vähemalt lahti sain."