Üleminek elektritarbimise kauglugemisele leiab turu avanemise eel järjest rohkem kõlapinda huvirühmade seas. Teema on üsna mitme tahuga, mis väärivad eraldi põhjalikumat käsitlemist. Kommenteerin lühidalt kõige levinumaid kaugloetavate arvestitega seotud eksiarvamusi.
1. müüt: kaugloetavad arvestid on võrguettevõtja huvi
Küsitakse, miks sunnitakse klientidele peale ebavajalikku asja või miks tahetakse tarbimisest nii täpset ülevaadet saada. Mingil määral annavad uue põlvkonna arvestid võrguettevõtjale kindlasti kokkuhoidu – näiteks jääb ära kontrollnäidu võtmise vajadus. Teisalt tähendab aga tarbimise tunnipõhine arvestamine sadades kordades suurenevaid andmemahte, mis nõuavad IT-arendusi ja haldamist.
Seega ei ole seaduses ette nähtud üleminek kauglugemisele sugugi võrguettevõtja lõbu, vaid selle peamised kasud avalduvad just kliendile.
Kliendid vabanevad tülikast näitude teatamisest. Ka see, kui võrguettevõtja saab pingetu arvesti kaudu elektririkkest kiiremini teada ja selle kõrvaldada, teenib kokkuvõttes ikkagi kliendi huve – ja selleks me olemegi ellu kutsutud. Laiemalt vaadates tuleneb kauglugemisele ülemineku nõue muidugi avatud elektriturust, kus toimingud seeläbi lihtsustuvad. Selle kõrval pakub aga kauglugemine palju olulisemaid hüvesid, mida on juba mainitud. Ühe näitena siin võib tuua veel suuremad säästuvõimalused. Saades oma elektrikasutusest tunni kaupa ülevaate, saab klient lihtsamini valida ka soodsaima paketi või kohandada oma tarbimist selliselt, et valitud paketist maksimaalselt kasu oleks.
2. müüt: kaugloetavad arvestid koguvad infot tundlike isikuandmete, elektriseadmete või elustiili kohta
Tunnipõhised kaugloetavad arvestid salvestavad info kliendi summaarse elektritarbimise kohta tunnis. Kokkulepitud intervalliga edastatakse see võrguettevõtjale, kust omakorda liiguvad tarbimiskogused Eleringi juurde loodavasse andmevahetusplatvormi. Keskse andmelao kaudu saab iga elektrimüüja infot oma klientide tarbimise kohta, et väljastada elektrienergia arved.
Arvestite kaudu ei koguta teavet kasutatavate elektriseadmete kohta, ammugi puudub võrguettevõtjal igasugune vajadus, huvi või võimalus selle kaudu klientide elustiilist järeldusi teha. Mida me saaksime sellest järeldada, kui klient tarbib ööl vastu pühapäeva kella 5 ja 6 vahel 2 kilovatt-tundi elektrienergiat?
Kas lülitus sisse automaatikaga põrandaküte või radiaator, ilma et elanikke üldse kodus oleks, tegi inimene öösel koju tulles elektripliidiga süüa või hakkas varase ärkamisega koduperenaine pesu pesema? Kas tarbimise tekitasid üks või viis inimest?
Sellised küsimused ei kuulu võrguettevõtja huvialasse ega ole tunnipõhise elektrikoguse kaudu ka vastatavad. Võrguettevõtja jaoks on ainus kohustus tagada, et tunni jooksul tarbitud elektrikogus oleks korrektselt mõõdetud ja kättesaadav selleks õigustatud isikutele. Kliendi tarbimiskogustele on ligipääs kliendil endal, võrguettevõtjal ja kliendi valitud elektrimüüjal. Teistele isikutele need andmed kättesaadavad ei ole.
3. müüt: kaugloetavad arvestid on tervisele kahjulikud
Elektrilevi võrgus on tänaseks ligi 57 000 kaugloetavat arvestit, millest esimesed on paigaldatud kümmekond aastat tagasi. Kõik need pole küll tunnipõhised, nagu nõuab seadus 2017. aastaks, kuid põhinevad siiski samal andmeedastamise tehnoloogial.
Teistest suurematest võrguettevõtjatest on VKG Elektrivõrkudel paigaldatud üle 20 000 ja Imatra Elektril üle 3000 arvesti. Seega ei ole kauglugemisel arvestid midagi uut, mis “hirmuäratava tulevikuna” meie ellu saabuma hakkavad.
Ligi 90% kaugloetavatest arvestitest edastavad tarbimiskoguseid arvestist alajaama elektriliinide kaudu. Ligi 10% arvestitest asuvad kohtades, kus liinid on liiga pikad või muul põhjusel ebasobivad andmeedastuseks. Seetõttu liiguvad neist andmed mobiilside teel ehk sama tehnoloogiaga, mis on kasutusel mobiiltelefonides.
Mobiilside tervisemõju kohta on muidugi liikvel erinevaid spekulatsioone, kuid siin on oluline silmas pidada, et arvesti asub inimesest oluliselt kaugemal kui mobiiltelefon.
4. müüt: kui kõikides kodudes ei ole 2013. aastaks kaugloetavaid arvesteid, ei saa avatud elektriturg toimida
Kaugloetavad arvestid lihtsustavad elektritarbimise mõõtmist ja mitut toimingut avatud turul, kuid nende puudumine ei takista klientidel müüjat vabalt valida või vahetada. Seetõttu on turu täieliku avanemise ja kauglugemisele ülemineku vahele paljudes riikides jäänud üsnagi pikk ajavahemik.
Nii näiteks avanes Soomes elektriturg täielikul 1998. aastal, kuid lõplik kauglugemisele üleminek toimub 2013. aastaks. Eestis jõuavad kaugloetavad arvestid igasse tarbimiskohta 2017. aasta alguseks.