Flandria ooperilaulja kõpitseb Pôhjarannikul suvilat. Emotsiooniga

Aarne Mäe
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Thomas Mürk ja tema kaasa Thea.
Thomas Mürk ja tema kaasa Thea. Foto: Erakogu

Ooperilaulja Thomas Mürk ja tema skulptorist kaasa Thea pühkisid kakskümmend aastat tagasi Eestimaa tolmu jalgadelt ning asusid elama Belgiasse. Ometi pole nad oma päritolu unustanud ning viimasel seitsmel-kaheksal suvel võib neid kohata Virumaal.


Antwerpenis ja Gentis Flaami Ooperis bassi laulev Thomas on lausa multitalent, sest lisaks sellele, et ta tasapisi oma suvilat kõpitseb, tõlkis ta eesti keelde ka flaami muinasjutte ja muistendeid, millest kirjastus Odamees äsja raamatu ilmutas.

Lisaks tõlkimisele valis Thomas lood ise välja ning järelsõnas kirjutas lühikese ülevaate Flandria ajaloost, kultuurist ning isegi mõne sõna praegusest poliitilisest olukorrast. Thomas: “Mingi keeleoskus mul oli ja hakkasin mõtlema, et peaks ju seda oskust ka kasutama. Eks ma andsin endale ikka aru, et ma väga väärt kirjandust ei hakka tegema, võiks proovida noortekirjandusega.” Ta lisab, et tegelikult on ametlikud tõlkijapaberid hoopis Theal, tema kaasal.

Ometi ootavad samuti väljaandmist friisi ning hollandi muinasjutud.

Lõppeval suvel puhati taas mereäärses kalurikülas, seekord oli neil ka trükisoe raamat kaasas. Thomase ümmargune 50. sünnipäevgi sai maha peetud suure ilutulestikuga – lahe kohal pilvede all sähvis kõuemürina saatel selle suve uhkeim äikesekaanon.

Aga kuidas kahekümne aasta eest siit üldse ära mindi? Thomas Mürk ütleb, et plaan piiri taha laulma minna tekkis juba nõukogude aja lõpul, kui see asi meie inimeste jaoks veel utoopiline oli. “Esimene mõte oli minna Saksamaale, kus on palju ooperiteatreid ja praeguseks ka palju eestlasi,” räägib Thomas eneseteostuse otsinguist. Eestis korraldatud ettelaulmisel Belgias Gentis toimuvatele rahvusvahelistele suvekursustele osutus Thomas väljavalituks ning kuigi ta ei saanud sealt Saksamaale, jõudis esimest korda Genti. Hiljem käis ta ettelaulmistel nii Saksamaal kui Austrias, kuid lõpuks jõudis otsaga siiski Belgiasse tagasi.

Esialgu mindi Belgiasse aastaks, et Euroopas kanda kinnitada ja siis edasi vaadata, kuid nüüd on Genti jäädudki ning asjade sellise käiguga ollakse rahul.

“Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis õige aeg ooperisolistina rahvusvahelist karjääri alustada on 23-24aastaselt, mina olin juba 30,” meenutab Thomas, kes läks võõrsile koos kaasa ja toona algkoolis õppiva pojaga, jättes kogu maise vara Eestisse maha, ainult laps ja kaks kotti olidki käe otsas.

Thea on lõpetanud Eesti Kunstiinstituudi skulptuuri erialal ja enne seda samuti muusikat õppinud. Just konservatooriumis noored omavahel tutvusidki. Belgiasse jõudnud, müüs Thea üsna edukalt galeriides oma söejoonistusi, sel ajal kui Thomas laulmas käis. Kuid sisseelamise ajal tuli ka igasugust muud tööd teha ja keelt õppida.

Nüüdseks on skulptuuride ja installatsioonidega esinetud aastaid näitustel mitmes Belgia galeriis ja skulptuuriaias. Korduvalt on osaletud ka Blankenberge linnavalitsuse korraldatud kultuuriürituste raames suvistel skulptuuriväljapanekutel. On koostööd tehtud teiste flaami kunstnikega. Isikunäitusega Genti akadeemia ruumides tekkisid samuti kontaktid kohalike tegijatega kultuuri ja kunsti vallas.

“Tallinn – kultuuripealinn 2011” sündmustega seoses esines Thea aga isikunäitusega Brüsseli Rootsi saatkonnas.

Eesti asja saab ajada kõikjal maailmas, on mõlemad veendunud. “Mida meie kui noored kunstiinimesed omal ajal Eesti heaks oleks saanud teha?” küsib Thea. Värskelt ülikooli lõpetanutel, teadagi, suurt midagi hinge taga ei olnud, Belgias oli aga tollane palgavahe umbes viiekümnekordne.

“Vabadus”, “individuaalsus” – need on märksõnad, mis nii tol ajal kui veel praegugi hipiideaalidest pidavat Thomast kannustasid. Tal on alati oma terav arvamus asjade kohta, mistõttu teda ka võib-olla siin väga ei soositud, vastupidiselt mõnele “onupojale”.

Thomas ironiseerib: “Enda poegi ja vennapoegi saadeti välismaale, aga Thomas Mürki ei saadetud. Kaheksakümnendate lõpp ning üheksakümnendate algus oli ka aeg, kus näiteks kultuurisektoris oli palju piiritagust abi, erinevate toetuste ja fondide näol. Sellist sorti “jagatud” abiga teeniti muidugi tunduvalt suuremaid summasid kui ametlik riigipalk – seda küll ainult need, kellele see “jagati”...”

Ta ei salga, et laskus sageli konflikti selliste “uute” tegijate ja juhtidega. Ometi pole Eesti neile kaugeks jäänud.

Tallinnast pärit Thea igatseb Eesti mere järele, seetõttu leitigi omale maakodu, kus jõuab suviti viibida keskmiselt kuu aega. Aga vaikus, rahu ja loodus, mis siin ümbritseb, on seda väärt. Nad tulevad siia ikka tagasi …

Aastate eest osteti pooleliolev hoone. Thea ütleb, et seda tehti sihilikult just sellepärast, et ka nende poeg paneks käed külge, selline pedagoogiline mõte. Ja see õnnestus hästi.

“Aastatega on temast saanud tsipake osavam ehitaja kui mina,” muigab Thomas, kes ehitab üksnes emotsiooniga. Igapäevaselt tegeleb nende poeg fotograafiaga, olles praegu Genti kôrgema kunstiakadeemia kolmanda kursuse üliõpilane.

Tänaseks on Thomas ja Thea Belgias tagasi. Tööd flaami ooperiteatris jätkub – ees ootavad proovid, millega kevadel alustati. Sügisel, kui eesriie tõuseb, tuleb esimesena laulda H. Berliozi ooperis-dramaatilises legendis “La damnation de Faust” (eesti keeles “Fausti needmine”).

Thomas Mürk on õppinud laulmist Tallinna konservatooriumis, enne seda oli Tartu muusikakoolis klarnetimängu ja puhkpilliorkestri dirigeerimist tudeerinud. Samal ajal õpingutega konservatooriumis töötas ta ka Estonia ooperikooris. Samuti on ta töötanud solistina nii Vanemuises kui Estonias ning olnud ka Tartu muusikakoolis ja Tallinna Otsa muusikakoolis ning Tallinna konservatooriumis lauluõpetaja. See kõik toimus 1980ndate aastate lõpus ja 1990ndate alguses.

1989. aastal võitis ta Eesti riikliku noorte vokalistide lauluvõistluse. Oma karjääri alustas rahvusooperi Estonia koori liikmena. Hiljem naasis ta rahvusooperisse solistina. Tema repertuaari kuuluvad rollid Dulcamara Gaetano Donizetti ooperis “Armujook”; Giuseppe Verdi ooperites “La Traviata”, “Rigoletto”, “Aida”, “Nabucco”, “Il Trovatore” – doktor, Monterone, Il Re ja Ramfis, Il Gran Sacerdote, Ferrando; Commendatore Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis “Don Giovanni” jt, kokku ehk kolmekümne rolli ümber, aga ka soolopartiisid vokaalsümfoonilistes suurvormides, millest kaalukam kindlasti bassisoolo Verdi “Requiemis”.

Thomas Mürk tegutseb ka kontserdilauljana, väga palju on lauldud saksakeelset repertuaari. Praegu on ta töötanud 20 aastat Flaami Ooperi kooris ning selle kôrvalt – kui küllaltki tihe töögraafik seda võimaldab – vabakutselise solistina.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles