Tänavu möödub 60 aastat 20 000 eestlase Siberisse küüditamisest.
Marianne Mikko: Rääkigem ka mineviku tumedatest külgedest
25. märts 2009, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast nõukogude paine möödumist on ajaloolased küll enam-vähem kindlaks teinud kiretud numbrid, kuid selle sündmuse mõju on meil kui rahvusel endiselt läbi tunnetamata.
On inimesi, kes peavad oluliseks just selle sündmuse jäädvustamist mälestustahvliga Euroopa Parlamendi hoones, kelle jaoks see on sõnum, mida me tahame teistele rahvastele edastada.
On inimesi, kes on selle õuduse oma isiklikust ja perekondlikust mälust tõrjunud.
Ja on neid, kelles tekitab segadust küüditamise mälestuspäevade paljusus.
Raudne eesriie langes
Teinegi aastapäev läheneb. Seekord on sündmuse läbitunnetamisele pühendatud lõputul hulgal kõnesid ja artikleid, kuid puudub täpsus.
1989. aasta suvi oli aeg, mil kukkus kokku Euroopat eraldanud raudne eesriie.
Sest ajast saadik oleme, emotsioonidest tulvil, jälginud raudse eesriide viimastegi jälgede kõrvaldamist Euroopa riikide ja rahvaste omavahelisest suhtlusest.
Esmalt ootasime kaua viisavabadust, siis pääsu Euroopa Liitu.
Viimaks meie rahva tragöödia mõistmist ja tunnustamist kogu Euroopa Liidus.
23. augusti kuulutamine üleeuroopaliseks stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks on nüüd Euroopa Parlamendi ametlik poliitika.
Päev, millal Stalin ja Hitler sõlmisid Euroopa jagamise pakti, on nii märtsi- kui juuniküüditamiste algallikas.
See pakt seisab otseselt nii Poola ohvitseride massimõrva kui koonduslaagrite taga.
Hitlerita ja Stalinita ei oleks ei kindral Franco ega ka Mussolini saanud neiks diktaatoreiks, kes nad olid.
Tuleb aga tunnistada, et deklaratsioonist üksi ei piisa.
Deklaratsioonile, mis oli suunatud liikmesriikide parlamentidele, on omalt poolt vastanud vähesed parlamendid.
Mulle ei meenu, et meie riigikogu oleks kuidagi reageerinud. Me vajame rohkem tegusid, rohkem teiste liikmesriikide kaasamist.
Märtsiküüditamine korraldati kõigis Baltimaades ühel ajal, juuniküüditamine (1941) haaras ka Valgevenet, Ukrainat ja Moldovat.
Ma näen vajadust seda ühiselt teadvustada. Nii küüditamisest puudutatud riikides kui kogu Euroopas.
Rahvusparlamendid, Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu on kõik kohad, kus me saame teadvustada, et stalinismi näol oli tegemist kogu Euroopa sandistanud diktatuuriga.
Koostöö sõpradega
Tegemist on raske teemaga raskel ajal. Praegu on Euroopa tähelepanu keskendunud võitlusele majanduskriisiga ning valmidus kuulata 60 aasta taha jäävate sündmuste selgitust ei pruugi olla just suur.
Kuid ega majanduse näilisel õitseajal ükski hetk soodsam ei olnud. Euroopa tähelepanu oli suunatud taas esmajoones rahanumbritele ning teenimisvõimalustele.
Märtsiküüditamisega sarnaste teemade aeg ei tule iialgi, kui me ise selle eest hoolt ei kanna. Meie prioriteet peaks olema jõudude koondamine.
Eesistujariiki Tšehhit tuleb veenda, et ta ei saa end ainult "Praha kevade" ja sametrevolutsiooni päikesel kullata lasta.
Tuleb rääkida ka mineviku tumedatest külgedest. Isegi kui see vanades heaoluriikides võõristust tekitab.
Naaberriike tuleb hõlvata ja kaasa töötama kutsuda. See on raske töö, rängem kui lihtsalt Venemaa sarjamine. Kuid see on töö, mida tuleb teha.