Artikli autoril avanes kevadel võimalus külastada üht põhjarannikul asuvat eramuuseumi või siiski pigem suurt aita, mis oli maast laeni täis mereajalugu. Muu hulgas sattus autori kätte leping, mis oli sõlmitud mõisniku ja rannamehe vahel ning mille kohaselt tuli talumehel hakata kupjaks. Leid oli huvitav ja ajendas seda teemat ja rannakupja ametit veidi lähemalt tundma õppima.
Eestis on rannaõigus pigem mereromaanide ja rannarahva eluolust kirjutavate kirjanike pärusmaa. Kupjaametit ei ole õigusteaduslikus erialakirjanduses süvitsi analüüsitud. Ilukirjanduses seevastu on kubjas ja tema tegemised ohtralt kajastamist leidnud. Liialdamata võib märkida, et kupjaamet on ehk kõige vihatum amet eesti kirjanduses.
Järgnev mõttearendus võikski olla lühiülevaade rannakupja rõhuvast ametist, tehes seda mitte kupja ametikirjelduse koostamise, vaid pigem rannarahva õigusmõtlemist arvestava arutlemise kaudu. Artiklis käsitletakse kupja ametikohta lähtuvalt rannaõigusest kui teatavast õigusmõtlemisest, mille keskme moodustab tegevusvabadus. Kuidas seda tegevusvabadust piirata üritati ja milliste vahenditega, selles üldistusi teha ei saa. Samuti ei saa teha ühest järeldust kupjaametisse sattunud inimeste kohta. Rahvasuu ütleb, et “kupjad olid palju kurjemad kui mõisnikud ja peksid rahvast”.
Ajalooraamatus kasutatakse enamasti üldistavat määratlust “kubjas”. Sageli on mõistet kasutatud mõisa ametimeeste juures, kelle kohustuste hulka kuulus mõisas mõni kitsam töölõik, kuid kupjaamet kätkes endas siiski sundija ja järelevaataja rolli. Leidub teateid nii külakupja kui teekupja ning ka rannakupja ametinimetuse kohta. Kubjast ei tasu segamini ajada mõisavalitseja ja kiltriga, küll aga nimetatakse kubjast üpris tihti talitajaks.
Tänapäeval tuleb üpris sageli ette õiguskorra sarjamist ja maapõhja kirumist. Nii pole see mitte ainult praegu, vaid on arvatavasti olnud alati. Elu seaduspärasuste ja terve mõistuse vastane õigusruum põrkub
õigusrikkumisega üpris kiiresti. Mere ääres on lähtutud pigem esiisade tavadest kui võimulolijate poolt kaela määritud kurnavast õigusraamistikust.
Muinasaegset kultuuri esindab eelkõige suuline traditsioon: rahvaluule ja ka rahvausund. Rahvaluulest leiab ohtralt viiteid mõisa ametimehele, keda kutsuti kupjaks. Kes see ametimees oli või milline oli tema roll mõisniku ametimeeste seas, sellest on mitmesuguste ajalooallikate ning kirjandusteoste põhjal mõningane ettekujutus olemas igaühel, kes eesti kirjandusega kursis.
Täpsemat selgust rannakupja tegemistesse tuua võib püüda pärimuse ja õigusajaloo ühildamise kaudu. Võõrkeelses õiguskirjanduses on viidatud nn folklooriõigusele. Seda terminit eesti õiguskirjanduses naljalt ei kohta. Kuna folkloor levib suuliselt, siis on varieerumine möödapääsmatu. Kaht identset rahvajuttu ei ole. Nagu ei ole ehk kaht identset rahvajuttu, nii varieeruvad ka jutud kupjast kui oma rahva rõhujast, kes mõisa orjade järele valvas.
“See oli maavalla kubjas. Töö ajal olid maa ja ranna inimesed eraldi. Maa kubjas peksis aga kord kõik ranna inimesed süüta läbi. Selle eest peksis siis ranna kubjas maa inimesi. Ranna kubjas oli muidu hää mees ja naljalt kedagi ei löönd.”
Liikudes õigusest veelgi kaugemale, võib jälgida arenguid ka muudes eluvaldkondades, põigates majanduse kui elu ühe olulise osa juurde. Muinasajast tänapäevale lähemale liikudes jõuame ajavahemikku, kus rannaõigust ja randlase maailmavaadet selle artikli võtmes täpsemalt käsitleda saab. Kas muistsel priiuseajal oli kindlas rannapiirkonnas ehk n-ö rannasarases paigas korra jälgimiseks omaette ametimees, selle kohta täpseid teateid pole. Arvatavasti lahendas rannaga seotud eluolulised küsimused kohalik vanem, keda hiljem hakkas asendama võõras vallutaja või kutsumata külalise kannupoiss.
Üldlevinud teadmise kohaselt on rannikupiirkondades elanud eestlased oma elujärje parandamiseks tegelenud salakaubandusega ning viljelenud seda üldjuhul tänapäevases mõttes taunitavat tegevust juba sajandeid. Ka mere- või rannarööv ei ole eestlasele võõras. Rannamees on sageli saanud tulu hoopis lihtsamalt ja vähema vaevaga kui sisemaa talumees. Ütles ju talurahva seaduski, et “rannamees ellab sest, mis merri annab ...”
Kaugest ajaloost rannakubjastest just palju teateid ei leia. Ajalooallikates ei ole palju teateid rannakülade kohta, kuna rannas püsivat asustust esialgu väidetavalt ei olnud.
On teada, et 13. sajandil aset leidnud vallutused ning ümberkorraldused Eesti majandusloos muutsid ja kitsendasid eestlaste seniseid kauplemisvõimalusi. Talurahvalt võeti võimalus vabalt kaubelda ja isegi merele minna. Selle tagajärjel kannatasid eriti rannaäärsed piirkonnad, kus enne võõraid valitsejaid oli kauplemine olnud suureks sissetulekuallikaks.
Üldistades saab märkida, et ajalookäsitluste seisukohalt puudus eestlastel, sealhulgas rannarahval, võimalus osaleda rahvusvahelises kaubanduses ning selles valdkonnas teadmisi ja ka õigust edasi arendada.
Arvatavasti põimuvadki sellel ajajärgul esimest korda romantiline pilt salakaubandusest ja rannarahva arusaam õigustest, mis mere ääres elamisega kaasas käivad. Meri ja mereand on ikka loetud leidjale kuuluvaks. Salakaubandus, mis toimus mereteid pidi, oli rannarahva arusaamises õiguspärane ja lubatud, kuigi astuti üle võimude seatud keeldudest.
13. sajandil asusid Eesti rannikualadel mitmele poole elama rannarootslased, keda pigem asustasid sinna kohalikud võimukandjad. Rootslastele anti vabadus elada Rootsi õiguse järgi, mis kindlustas neile soodsama õigusliku positsiooni, kui oli eesti talupoegadel. Väidetavalt tegelesid rootslased esmajoones kala- ja hülgepüügiga ning karjapidamisega.
Rootslaste rahvatraditsioon aga räägib, et rootslased asustati Eestimaa rannikule (esmajoones laevasõiduteede äärde ja ohtlike kohtade juurde) sellepärast, et tõrjuda rannaröövi harrastanud eestlasi. Seega võib teha ettevaatliku järelduse, et esialgu täitsid rannakupja ülesandeid rootslased.
Ajaloost teame siiski, et juhuslikult karidele sattunud laevade kõrval on meremehi eksitatud nii võltsmajakate kui tuledega. Siit ja sealt rannikult on ajaloo kaudu meieni jõudnud teated üpriski kavalalt plaanitud rannaröövidest. Kuid hilisemal ajal mängisid siin suurt rolli mõisnikud, kellel oli rannatalupoegade üle suur võim.
Rannarööve pandi toime pigem sunniviisiliselt kui vabatahtlikult või omal initsiatiivil. Kohalik rannarahvas selliste otsuste ja käskude juures arvatavasti palju kaasa rääkida ei saanud, kuid see väide ei pruugi õigeks osutuda. Rannakupjal võisid siin korra järgi valvamise asemel olla hoopis muud ülesanded. Pigem oli ta mõisniku käepikendus ja jälgis, et mõisnikule mõeldud saak kaduma ei läheks. Tulu laevahukust oli suur ning koostöö mõisniku, kupja ja talumehe vahel pidi sujuma.
Korraks üle Soome lahe põigates vaatleme, milline oli olukord soomlaste juures. Soomes puudusid küll saksa mõisnike otsesed mõjud, kuid ajaloolisi paralleele mererannikult ja ka sisevete kallastelt või veekogudest leitud varaga ümberkäimise kohta võib tuua Rootsi kuninga Kristofferi 1442. aastal koostatud maaseaduses sisalduv regulatsioon. Seega oli olemas regulatsioon, mis reguleeris rannaelu. Kahjuks ei sattunud artikli ettevalmistamise ajal autori kätte dokumenti, kust oleks olnud võimalik leida vihjeid rannakupja institutsioonile meie põhjanaabrite juures.
Võime vaid järeldada, et vähemalt rannaõiguse poolest oli Eesti samas olukorras Soomega – soomlased nagu eestlasedki ei saanud iseseisvalt oma rannaõigust aegade muutumisele vastavalt arendada. Rannaõigus ei muutunud ning jäi arhailisele tasemele ja hakkas kujundama järgmiste põlvede arusaamu. Ehk saaks just siit otsida juuri arusaamadele, mis kujundas salakaubandusele romantilise oreooli või
õiguspärasuse rannarahva mõtlemises. Kujundades merega seotud vabaduse piiramatuks ka sellistes valdkondades, kus seda liigselt ära kasutama kiputi. Seega oli kubjas rannarahvale ühest küljest ehk suuremakski vaenlaseks kui sisemaal, kuid teisest küljest võis kupja ametiõiguste kasutamine suurt tulu tuua ning tagada mugava elu nii kupjale kui ka randlasele.
Rannakupja karistamisest ei leidunud ühtegi dokumenti. Samuti polnud ajalooraamatutes suurt midagi rannakupja ameti ja sellega kaasnevate raskuste kohta. Küll on aga mõnda teada teekubjastest ja nende raskest elust:
“Sakste poolt liiga palju ette ei tulnud, rohkem tuli oma kohtu poolt. Tee tegemise aegu, kus tee halb oli pääle tegemist, siis anti tee kupjale selle eest vitsu. Kord anti selle eest tee kupjale 60 kepihoopi. Kõik rumbid jne vaadati tee vastuvõtmise aegu korralikult läbi.”
Selgub, et polnud kupja elugi kerge ning oma tööd tuli tõsiselt võtta. Amet ei saanud kerge olla, kui ühelt poolt jälgis mõisniku silm ning teiselt poolt pidi kubjas taluma inimeste viha ja põlgust. Miks siis kupjaks hakati? Mõisakorda arvestades ei olnud üldjuhul tegemist vabatahtliku ametisse astumisega. Kui mõisnik nii otsustas, tuli alluda.
Teisest küljest olid kupja ametil ka omad eelised. Kubjas oli vabastatud mitmest koormisest, mida lihtsal talumehel tuli kanda. On teada, et tsaariajal tähendas kupja ametisse astumine vabastust kurnavast ja pikast sõjaväeteenistusest tsaariarmees.
Kahtlemata andis kupjaamet võimaluse ka oma elujärge parandada, seda eriti kaasaega ja korruptsiooni silmas pidades.
1853. aastal algas Krimmi sõda. Sõjategevus käis teatud ulatuses ka Läänemerel.
Sõda Läänemerel kujutas endast peamiselt sadamate blokaadi. On teada, et rannakülades teeniti sellisel viisil suur osa eesti tulevaste reederite ja laevaomanike algkapitalist.
Soolaga salakauplemine oli randlaste kõrvalelatusala juba 18. sajandi esimesel poolel. Soola toodi Rootsist ja Soomest, kuna seal oli sool odavam.
Seega andis meri võimaluse teenida veidi kaudsemal viisil. Soolaga kauplemise tagajärgi vaadeldes võime arvata, et üpris sageli hoidis kubjas rannarahva poole. Rannas ei ole pealekaebamist kunagi sallitud.
Tsaarivalitsuse range korra ajal jälgis talumeeste tegemisi kupjale lisaks ka randrüütel. Ajapikku saidki randrüütlitest n-ö rannakupjad, kes rannas korda valvasid.
Küllap leiab mitmeid lugusid, kus rannakupja ametiülesandeid üle võtnud piirivalvur salaviinavedajatega koostööd tegi ning ennast rannavabadusest kaasa lasi tõmmata. Merega seotu on ju randlase jaoks olnud õiglane ja õiguspärane.
Kupjaamet pole Eestis olnud ehk kergemate killast. Rannakubjas pidi hakkama saama õigusmõtlemisega, milles suund vabadusele oli võib-olla enam esindatud kui sisemaal. Nii ei rõhunudki kubjas randlast nõnda palju, kui randlane suutis kubjast vastu rõhuda või ninapidi vedada. Ja rannakubjast üritati üle kavaldada veel siis, kui võõrad rõhujad läinud olid ning rannakubjas omameeste teenistusse hakkas.
Kuid tuleb meeles pidada, et ka rannakubjas või talitaja oli randlane ning lähtus ehk sageli sarnasest õigusmõtlemisest ja arusaamast nagu iga teine randlane. Mõisnikult saadud ja ametiga kaasnev tulu ei pruukinud üle kaaluda merelt saadut. Ajaloost on teada juhtumeid, kus rannakubjas teenis tulu salakaubaga ja hiilis õigusest mööda. Ta ei olnud teiste seas sugugi põlatud nagu mõni teine kubjas, kes on meile tuttavaks saanud raamatukaante vahelt.
Ka tänases Eestis püüab riik randlust ja rannaelu ning merega seonduvat tervikuna rangesse õigusraamistikku suruda, kuid vaevalt randlasele sellest suuremat tulu või hõlpu sünnib. Randlane võib ise endale rannakupjaks olla.