Riigikogu peab Eesti põllumehele käe ulatama

Aivar Kokk
, riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, Isamaa ja Res Publica Liit
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Kokk
Aivar Kokk Foto: SCANPIX

Võib üsna veendunult öelda, et Eesti põllumehed on Euroopa Liidu kontekstis ühed paremad majandajad, sest vaatamata väliskonkurentidele makstavatele suurematele otsetoetustele on meie tootjad ikkagi suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et Eesti põllumajandus on Euroopas üks edumeelsemaid.

Kui põllumees saab ka madalate toetustega edukalt hakkama, tekib õigustatud küsimus: miks räägitakse sellisel juhul vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta? Vahest võiks üldse toetusteta läbi ajada?

Tegelikult võikski põllumajandusliku tootmise eelarvest toetamise lõpetada, ent seda peaks sel juhul tegema kogu siseturul ehk siis Euroopa Liidus tervikuna, mis tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.

Osa Eesti põllumeestest seda lähenemist ka toetab, kuid vähemalt praegu pole näha, et Euroopa Liit nähtavas tulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika pea peale pööraks.

Oluline on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupu ka ilma toetuseta, kuid siis oleksid toiduainete hinnad kaupluseletil trükitud hoopis suuremate numbritega. Tänu toetustele on võimalik Euroopas toota kodumaiseid toiduaineid võimalikult laiale tarbijaskonnale taskukohase hinnaga.

Seega peab Eesti põllumajanduspoliitika praegu keskenduma meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks eestlastel saavutada oma lääne kolleegidega-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja tagada toidukorvi võimalikult väikese maksumuse.

See on võitlus, mida peetakse, pidades silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad. 2014. aasta on mõneti ajalooline sellegi poolest, et siis ei ole Eesti riigil enam võimalik oma tootjaid lisatoetusega tagant aidata, nagu see seni on toimunud.

Ent enne tuleb üle elada aasta 2013, mil makstavate toetuste määrade suhtes ei ole kõik veel sugugi kindel. Teatavasti lubas Euroopa Komisjon suvel, et Eesti võib ka tuleval aastal oma eelarvest maksta põllumajandustootjatele riigi otsetoetusi, et kompenseerida vahe, mis tuleneb Euroopa Liidu madalamatest toetustest meile.

Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe kohaselt oli riigi otsetoetuste maksmine alates tulevast aastast keelatud, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle Euroopa suunal lükati see keeld aasta võrra edasi.

Riigisisene põllumajanduse toetamine on hoidnud siinset põllumajandust konkurentsivõimelisena alates 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et see on meie suhtes ebaõiglane, ent on siiski olnud lahend, kuidas tagada meie tootjatele vähegi võrdsemad tingimused lääne konkurentidega, kes saavad meie põllumeestega võrreldes keskmiselt üle kahe korra kõrgemaid toetusi. (Euroopa Liidu keskmine otsetoetuste tase on 280 eurot hektarile, Eesti põllumehed saavad 117 eurot hektari kohta.)

Kuna lisatoetuse ehk nn top-up-toetuse maksmine pole olnud Eestile kohustus, vaid õigus, siis on igal sügisel toimunud selle eelarverea asjus poliitiline diskussioon. On neid, kes näeksid parema meelega, et riigi otsetoetust ei makstaks, kuid seni on nad jäänud vähemusse.

Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehena tean, kui vajalik on riigi toetuse maksmise jätkamine. Hea on teada, et seda meelt on ka meie fraktsioon riigikogus ja põllumajandusminister valitsuses.

IRLi hinnangul tuleb riigi otsetoetuse maksmist jätkata ka tuleval aastal ning planeerida selleks riigieelarvesse 25 miljonit eurot.

Me oleme seda toetust maksnud igal Euroopa Liidus veedetud aastal ehk siis nendelgi aastatel, mil riigieelarvet tuli tugevalt kärpida. Eesti põllumajandustootmise hea käekäik on olnud riigi prioriteet ja oleks arusaamatu, kui see tuleval aastal enam nii poleks. Nagu eespool öeldud, suudaksid meie põllumehed hakkama saada ka igasuguste toetusteta, ent sel juhul asetaks riik nad omapoolse toeta jättes konkurentidega võrreldes veelgi halvemasse seisu. Vaevalt saab see meie soov olla.

Mis juhtub, kui jätaksime tuleval aastal riigi toetuse maksmata?

Raske on ennustada, mis juhtuks ühe või teise konkreetse farmi või taluga, sest ettevõtete majanduslik seis on erinev. Laias plaanis satuksid aga raskustesse eeskätt väiksemad tootmisüksused, kes on turu muutustest kergemini haavatavad. Samas kannaksid kahju ka suuremad tootjad, kellel seetõttu ei jätkuks jõudu, et turult lahkuvaid väiketootjaid kokku osta.

Tagajärjeks on väliskapitali üha suurenev sissevool tootmisharusse, mida oleme harjunud eestlaste pärisosaks pidama. Arvan, et need 25 miljonit eurot, mis samas on väike raha, on mõistagi suur summa, kui kaalul on paljude Eesti talupidamiste elu ja surm.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles