Hiljuti jäi vandaalidele ette Rakveres Tallinna tänaval asuv ajalooline hoone, mille fassaad musta värviga kokku mäkerdati. Ilus igatahes ei saanud.
Repliik: Äkki ei lahmiks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teo järel plahvatas paljudes viha kogu noorsoo vastu. Noored arvatakse alati hukas olevat, ja mingist hetkest (kui nad “suureks” saavad) enam nagu ei oleks. Uudis pahateost levis kulutulena ka suhtlusportaalis Facebook, kus just needsamad väidetavalt aia taha läinud noored inimesed avaldasid erilist nördimust, mõistmatust ja hukkamõistu tehtud teo suhtes.
Ja ma arvan, et see, omaealiste halvakspanu, on üksjagu karistuseks ka mõtlematu teo korda saatnud kurikaeltele. Lolle on alati liikvel, nii noorte kui vanade seas. Inimmõistuse piiratus olevat ju piiritu nagu universum. Seega – enne kui näidata näpuga iga teismelise pihta, võiks mõelda, et ehk on paljude nende ainuke süü selles, et nad pole veel suureks saanud ega hukas olekust välja kasvanud.