Tõde Tehumardi “võidukast” lahingust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Politsei

Minu õemees Nikolai Noobel oli II maailmasõjas Nõukogude armee eesti laskurkorpuses luuraja. Ta oli korduvalt käinud koos teise eestlasega Saksa sõjaväe SS-mundrisse riietatult sakslaste tagalas luurel.

Nikolai Noobel rääkis mulle enne manalasse varisemist, juba Eesti riigi taasiseseisvuse ajal, Tehumardi lahingust järgmist.

8. oktoobril 1944. aastal saadeti ta koos eestlasest kaaslasega luurajana tankidessandi koosseisus sakslaste kindlakstegemiseks Tehumardi teeristi suunas teele. Tankikolonnis oli üheksa või kümme tanki umbes 110–120 sõduriga. Teele asusid nad õhtupoolikul, mõni tund enne päikese loojangut. Tehumardi teeristile jõudsid veidi enne päikese loojumist. Nikolai istus oma kaaslasega teise tanki peal. Tankikolonn peatus. Nende tanki juht sirutas oma ülakeha tankiluugist välja ja küsis Nikolailt sigaretile tuld.

Eemalt Kuressaare poolt lähenes jalaväekolonne koos raskerelvastust vedavate sõidukitega. Kuna loojuv päike paistis otse silma, siis ei saanud nad aru, kas tulijad on omad või vaenlased. Õemees ja ta kaaslane kui luurajad tundsid hästi sakslaste rivistust kolonnides liikumisel ja arvasid, et need ei ole omad. Laskurkorpuse kolonnid liikusid rännakul rohkem lambakarja moodi. Vaatepilt tegi neid ärevaks, kuid nad ei julgenud paanika tekitamise vältimiseks öelda, et need on taganevad sakslased.

Nad pingutasid oma varustuse rihmad ja seadsid end valmis tankilt maha hüppama – luurajatel ei olnud kohustust lahingus osaleda. Nad uurisid maastikku, kustkaudu kõige kiiremini kuulide eest varjule jõuda.

Esimene kolonn lähenes kiiresti. Kolonni ees marssis mingi ülemus. Esimeselt tankilt hüppas maha tankikolonni juht. Kohendas oma riietust ja hüüdis siis “Какой полк?” (“Milline polk?”). Vaid hetkelise vaikuse järel tärises automaadivalang ja tankikolonni juht vajus kokku nagu kott. Sekunditki viivitamata hüppas õemees koos kaaslasega tankilt. Enne kui nad varjava künkakese taha jõudsid, läks lahti põrgulik laskmine. Kuulid vingusid nende ümber, kuid õnneks ei tabanud ja nad jõudsid ohutusse tsooni. Relvade põrgulärm kestis vähemalt pool tundi. Vahepeal oli päike loojunud.

Luurajad võtsid suuna baaslaagri poole, kust nad olid teele saadetud. Sinna oli umbes 10–12 kilomeetrit. Paari tunniga jõudsid nad kohale ja kandsid otsemaid ette, mis oli toimunud Tehumardi teeristil. Baaslaagrist ei julgetud öösel uut tankidessanti välja saata ja otsustati oodata hommikuni. Sealsed hobuvarustusvooride sõdurid (nn voorirotid) jõid trofeena saadud Prantsuse konjakit ja hammustasid suupisteks lihakonservi peale.

Hommikuks ei ilmunud baaslaagrisse ühtegi sõdurit eelmisel päeval väljasaadetud  tankikolonnist. Seati kokku uus tankidessant, mis läks teele. Luurajad istusid nüüd teejuhtidena esimesel tankil.

Pilt, mis Tehumardi teeristil avanes, oli kohutav ja iiveldama ajav. Purustatud ja põlenud Vene tankide hulgas oli ka mõni Saksa tank. Kõikjal laibad – nii Vene kui Saksa mundris – ja moondunud kehaosad. Selle tankijuhi, kelle sigaretile õemees tuld oli andnud, ülakeha lebas tankil. Laibal oli suus kustunud sigaret. Äärmiselt võigas vaatepilt.

Kohe alustasid tegevust kohale jõudnud “voorirotid”, kes lasksid end pildistada vaenlase laipade taustal, otsides kõige jubedamaid taustu.

Umbes nädala möödudes jagati “voorirottidele” medaleid Tehumardi teeristi lahingus üles näidatud vapruse eest. Õemees hakkas ütlema, et ükski neist medalisaajatest selles lahingus ju ei osalenud. Tema tuttav ohvitser, kelle rinnal rippus samuti vast saadud medal, hoiatas teda, et kui ta tahab veel ka järgmisel päeval elada, siis hoidku oma suu selle koha pealt igavesti lukus.

Nikolai mõistis, milles asi, sest tema kaaslane oli juba mõni päev pärast Tehumardi lahingust põgenemist jäljetult kadunud. See tegi õemehe väga ettevaatlikuks ja ta polnud sellest totaalsest valest varem kellelegi rääkinud.

Seega said vapruse eest medali need, kes lahingust osa ei võtnud.

Ma küsisin siis, miks ta kohe pärast Eesti riigi taasiseseisvumist ei kummutanud seda Nõukogude armee absoluutset valet Tehumardi lahingu kohta. Ta vastas mulle, et siis oli veel palju neid KGB tegelasi, kes olid kõigeks võimelised. Ta tahtis edasi elada, kuigi oli sõjainvaliid. Jala oli ta kaotanud mõni nädal pärast Tehumardi lahingut, olles Saksa sõduri mundris vaenlase tagalas luurel.

Kohe pärast sõja lõppu räägiti, et Saksa sõdurid tulid öösel peale, kui Vene sõdurid olid laagris. Ja ka vastupidist: et Vene sõdurid tulid peale, kui sakslased olid laagris puhkamas. Tundus imelik, et räägiti kahte moodi. Samuti jutt, et pimeduses katsuti juukseid. Sakslastel olnud “pikad juuksed”, venelastel paljakspügatud pead. See kõik oli “voorirottide” arulage väljamõeldis.

Abel Haidak, rakverlane

    Tagasi üles