Volli Käro: “Põhilise aja ma molutan”

Pensionäripõlve pidaval näitlejal Volli Kärol on nüüd aega mõelda elust ja inimestest, minevikust ja tänapäevast, võimust ja vaimust. Foto: Arvet Mägi

Pensionäripõlve pidaval näitlejal Volli Kärol on nüüd aega mõelda elust ja inimestest, minevikust ja tänapäevast, võimust ja vaimust. Teatriga ta lõpparvet siiski teinud pole ja on üks meestest lavastuses ­“Meie, mehed”. Ja küllap alustaks proovidegagi, kui tegu oleks rolli ja näidendiga, mis tõeliselt meeldib.

Suur osa pensionäre räägib, kuidas neil on hirmus kiire, isegi kiirem kui siis, kui nad päev päeva kõrval tööl käisid. Kuidas on teiega?

Mina ei saa küll öelda, et mul kiire oleks. Vastupidi. Minul on nüüd ikka aega iseenda jaoks ja teiste jaoks isegi ja tööde jaoks, mida omal ajal ei olnud aega teha. Aga mul on mingi väsimus peal, nii et ma ei tahagi midagi teha. Mulle õudselt meeldib see, mida rääkis Fred Jüssi ükskord raadios. Et tema käib metsas ja lihtsalt molutab. Ma olen nagu selle omaks võtnud. Ei, ma teen kõik vajalikud asjad ära, aga põhilise aja ma molutan.

Mida see molutamine siis teie puhul tähendab?

See tähendab mõtisklemist, mõtlemist elu ja inimeste üle. Sorin minevikus, otsin sealt igasugu asju ja inimesi. On palju asju, mis tööd tehes tuli lihtsalt ära seedida, aga mõned neist on eredalt meelde jäänud. Ja nüüd tagantjärele saan aru, et ah soo, see oli nii, see võis nii olla – igasugused niisugused tuletused.

Millega või kellega konkreetselt need mõtted kõige rohkem seotud on?

Teatriaeg on kokku viinud paljude inimestega – huvitavate inimestega, tarkade inimestega. Ühel juubelil rääkisin ühele noorele näitlejannale, kuidas meid seob umbes 40 aastat sõprust Moskva lavastaja Nataša Petrova ja tema abikaasaga. Alles hiljuti oli meil telefonikõne. Nemad meenutavad Eestit ja räägivad, kui õnnelikud on nad seetõttu, et said omal ajal Eestis olla. Nad olid juba siis vaimustuses, kuidas meil saab ikka nii või teisiti olla ja öelda ja lavastada. Kui nad veel praegu siia satuksid – see oleks nende jaoks hoopis ...

Noor näitlejanna oli pisarateni liigutatud, kuidas nii pikka aega saab olla side, et mis see on. Ma ütlesin, et ma ei tea, et see peab olema mingi vaimuühtsus. Lihtsalt imelised inimesed!

Niisugused üksteise leidmised on elus ikka väga haruldased. Nad kutsuvad hirmsasti Moskvasse, aga ma ei tea ... On nagu mingi tõrge.

Noorest peast tahtsin ma hirmsasti sõita. Sellel kitsal ajal oli mul õnne, et sain käia ikka nii siin kui seal. Pärastpoole jagati tuusikuid teatrist ka. Aga tollane teatriühing andis meile kuskil aasta lõpul rahad, et saime Leningradis, Moskvas, Riias, Vilniuses käia. Iga aasta käisime, ja kui olid veel mingid välismaa teatrid – Inglise, Théâtre Comédia Pariisist – suurtes linnades, käisime ikka vaatamas.

1968. aastal sain ma Jugoslaaviasse. Ma ei unusta seda tunnet elu lõpuni, kui me ületasime piiri, nägime Ungarit. See oli vapustav kogemus, elamus. Kas tõesti on see võimalik! Ma olen ju kogu Vene aja elanud teadmisega, et siin on piir ja siit ei ole mitte midagi edasi.

Kas seal Jugoslaavias oli midagi sellist, mis vapustas ka?

Jah, muidugi. Ma mäletan seda, et ma mõtlesin, et mina küll mitte midagi ostma ei hakka, et mina lihtsalt vaatan – tol ajal anti ju niivõrd vähe vahetusraha ka. Siis juhtus, et läksime kaubamajja, ja minul ei ole mitte kunagi olnud mingisugust ostupalavikku, aga kui ma seda kaupade hulka nägin, mõtlesin, et oi, ma tahan seda ja seda ja seda. See oli kohutav.

Aga meeletult kaunis loodus ja ... Ma ei tea, kas kirjanduse kaudu või kuidas, aga mul tekkis tohutu igatsus Veneetsiasse minna, kuigi see oli ju sel ajal täitsa utoopiline. Ja siis ma loen ühes sadamalinnas, Rijekas, silti: laev läheb Veneetsiasse. Mul oli nii palju raha ka. Aga ma ei julgenud minna, ma oleksin ju olnud riigireetur.

Mul ikka vedas, nii et hiljem sain Veneetsias ka ära käia. Ja see oli niimoodi, et õhtul jõudsime sinna, hotell oli kuskil Canal Grande ääres, ja sõime seal õhtusööki ja siis ma olin küll nii ... Et kuidas võib täituda elu unistus! Ma mäletan, et ma ei suutnud süüa, sest mu silmad olid märjad. Tõusin hommikul vara üles ja uitasin mööda neid kitsukesi tänavaid, ja kui ma jõudsin San Marco väljakule ...

Teid tundvad inimesed nimetavad teid väga kombekaks, soliidseks, väljapeetud inimeseks. Kust need kombed pärinevad?

Mina tõesti ei oska öelda, sellepärast et ega mul mingit ... Ma kasvasin tegelikult emaga, sest isa suri ära, kui ma olin kümneaastane. Ma ei tea, ju ma käisin vist lahtiste silmadega ringi. Mäletan, kuidas ma tahtsin hirmsasti kinno minna, ja kui ma nägin neid trofeefilme, mida pärast sõda näidati, kus mängisid Jeanette MacDonald ja Nelson Eddy, ja kui ma nägin neid kostüüme ja neid ilusaid inimesi ... See maailm võlus mind ikka täiega. Ja mõjutas ka. Tähendab see oli nii erinev sellest, mis oli reaalsus.

No ei olnudki võimalusi. Meil oli suur perekond. Ma olin üheksas laps, pesamuna. Ema oli elu jooksul ainult tööd teinud ja lapsi kasvatanud. Tal ei olnud haridustki. Just see tahtmine sellest maailmast välja saada. Kusjuures pärast sõda oli ikka hirmus raske aeg – paljudel kindlasti. Seda ei usugi praegu enam keegi.

Kas teie noorusajal olid samuti iidolid?

Georg Ots oli suur iidol ja ebajumal. Mäletan, kui laupäevaõhtuti tuba oli puhas ja koristatud ja soe, siis mingisugusel ajal tuli raadiost soovikontsert. Ja kui Ots laulis, siis kõik tööd jäeti katki ja tuldi raadio juurde, kuulati. See oli ikka suur asi.

Ei, ma ei oska öelda, et näitlejad, ma ei näinud ju palju.

Milline suhe on teil olnud lavastajatega?

See on üks põrgulikult raske ... Ma olen mõelnud, et kui ma oleksin sattunud kas teise teatrisse või teise lavastaja käe alla, oleks mu areng olnud kiirem või tulemusrikkam. Ma sattusin siin natuke vaenulikku õhkkonda, nii et kogu mu ettekujutus teatrist ja sellest ilusast elust, mis lavalt paistab, sai tagasilöögi. Probleem oli peanäitejuhiga.

Ma lihtsalt ei saanud aru, miks mind üldse võeti teatrisse – selline suhtumine oli. See päädis sellega, et me läksime riidu. Minusugune inimene, kes ma tegelikult üldse ei armasta kõva häält ega mingisugust riidu. Aga pärast seda ta hakkas mind tunnustama. See oli väga ränk katsumus, aga ju siis ei pea kõik kergelt minema.

Suhtumine muutus juba niivõrd takistavaks, et ma ei julgenudki. Ma võitlesin mitu aastat selle hirmuga. Kõik, mis ma teen, mu liigutused ... Ma ju tantsisin – liiga plastiline. Ja siis olid igasugu nõudmised. Keegi oli nagu tüüpnäitleja, kelle järgi kõik pidid mängima – ma fantaseerin praegu –, individuaalsust, loovust justkui polnud. Võibolla see oli nõukogude süsteemiga seotud, mina ka ei tea. See hakkas mulle loomu poolest vastu, see pani mu nii kinni ja karpi, et ma ei julgenudki õieti midagi teha, ja ega siis ei olnud mul ka mingeid erilisi rolle.

Ja muidugi raskeks tegi olukorra – räägin loomulikult endast –, et võimud vahetusid meil väga kiiresti. Rakveres ei pidanud keegi kaua vastu. Ja see uus algus ... Nagu ootad jälle, aga ikka tagasilöögid. Selles mõttes ei olnud siin hea keskkond ega edasiviiv, pigem tuli kogu aeg tagasilööke. Just see uuesti alustamine. Sa pead jälle midagi tõestama, mis on teinekord lausa tõestamatu. Just see, kas sa tüübina või näitlejavõimete poolest üldse passid. Tihtipeale mõtlesin, et kuidas mind küll on siin hoitud, et ära pole aetud. Vahel oli küll niisugune tunne, et mis ma siin üldse olen.

No mis see näitleja elu muud on kui käskkirjast käskkirjani. Ja siis ootad, millal see seina peale tuleb, ja siis vaatad, et oo jaa, teised mängivad ja sul ei ole jälle eriti midagi. Kusjuures loov inimene on ikka rumal ka – lootus ei kadunud. Mäletan, kui me juba abielus olime [abikaasa näitlejanna Viive ­Aamisepp – toim.], siis Hiiumaal puhkusel ei jõudnud ära oodata, millal saaks juba tööle, et mis jälle ees ootab. Aastate jooksul muidugi see vaibus. Siis mõtlesid, et peab jälle minema ja jälle minema, ega sealt midagi ei tule.

Viimased paarkümmend aastat olete ju Rakvere teatris olnud kogu aeg pildil, omal kohal.

Tore on ju see, et Toomas Suuman on minuga õige mitu asja teinud – monoetendusi ja “Faust” ja ...

Temaga kokkusaamine on olnud väga kasulik ja viljakas, ja nagu tema väidab, et vastastikune. Natašast ma muidugi rääkisin. Tema on minu niisugune ideaallavastaja. Tegelikult oli Trassi tulek siia teatrisse väga hea, kuigi ma sel ajal suurt midagi ei teinud, olin taustanäitleja.

Kas kuhugi mujale ei ole tahtnud minna?

Rääkisin, et siin on igasuguseid raskeid aegu olnud. Jah, kõigepealt mind kutsuti Pärnu teatrisse. Ma ei tea, kas see oli teisel või kolmandal aastal, kui Mai Mering mind eriti ei pooldanud. Pärnu peanäitejuht Enn Toona kirjutas mulle kirja, et kas te sooviksite tulla, lubas peaosasid. Siis ma läksin Mai Meringu juurde ja ütlesin, et mind kutsutakse Pärnu teatrisse. Ja tema kuidagi ütles, et küll on kahju, kui hakkad alles teatritruppi looma ja see juba laguneb. See oli kuidagi nii südamest tulev. No vat, kes seda oleks teadnud, mis jälle siis oleks olnud. Kusjuures kõige kohutavam oli see, et kusagil järgmisel aastal läks Mering ise, Draamateatrisse.

Siis vahepeal pidime Viljandisse minema. Käisime juba seal kohapeal. Siis oli Heino Torga peanäitejuht. Juba oli kõik ... Ainult vat siis oli see korteripõud, meil oli juba pere ja laps. Ja jäi jälle katki. Ja rohkem pole keegi minu vastu huvi tundnud ka.

Rakvere teater on teater ratastel. Kuidas te küll jaksate?

Mina ka ei tea. See on ikka meeletu, milline aeg selle sõitmise peale läheb. Ja kui väsitav see tegelikult on – seda ei oska sõnades edasi anda. Kui minu käest küsida, miks ma ära tulin, ma oleks võinud vabalt edasi olla, vist, ma arvan. Mulle keegi ettepanekut ei teinud. Aga üks põhjus on see: ma lihtsalt ei taha enam sõita. Noorena talud muidugi rohkem. Kui ma tulin Hiiumaalt [suvekodust – toim.] ja käisin teatris – siis nad olid vist juba kuu aega või rohkem reisinud ja etendusi andnud –, olid kõik juba väsinud ja tüdinud näoga.

Kas Eesti teatripublik on homogeenne või on siin paigast sõltuvalt ka mingeid erinevusi?

Minu suur imetlus ja austus eesti rahva vastu. Ma ei oska arvata, kas mõni teine rahvas käib nii palju teatris. Praegugi on neid suveprojekte nii palju. Ja üsna kallis on see piletki. See on fantastiline. Ja kui tänulikud nad on.

Aga mis puutub erinevusse, siis see oleneb nüüd muidugi tüki sisust. Meil näiteks kõigil näitlejatel endil on kahju sellestsamast “Eikellegimaast”. Meile see materjal väga meeldis. Isegi lugesime mitu korda, nagu ei saanud pihta, mis asi see on. See on ilmselt küsimus teatri juhtkonnale või kirjandusala juhatajale, dramaturgile, kuidas planeerida lavastusi nii, et publikuga koos areneda, et nad hakkaksid vastu võtma ka sellist, hoopis teise teatrikeelega lugu. On inimesi, kes olid vaimustuses, käisid mitu korda vaatamas. Aga üldiselt tal ei olnud sellist publikumenu.

Millal ise viimati vaatajana teatris käisite?

Ma käisin Marika Vaariku juubelil. Nägin seda “Pedagoogilist poeemi”. Mina üldiselt pooldan ikka näitemänge, mitte projekte. Sotsiaalne teater ei ole minu teater. Mina olen nii ammusest ajast, et näitemäng peab ikka olema. Ja mitte et ta oleks lavastatud loo, story pärast, vaid et seal oleks ikka see, mille pärast ta tehtud on, ja kes kuidas, vot seda on huvitav jälgida. Sest niimoodi teksti ette lugeda ...

NO teater on justkui osa poliitikast. Mida sellest arvate – teater poliitika tegijana?

Endisel ajal, kui sai midagi lugeda sellest, mis toimub kuskil läänes, siis seal olid ju niisugused väljendid, et poliitiline teater ja ... Ma ei tea. Jään ikka selle juurde, et teater peaks andma esteetilise elamuse. Ja see poliitiline teater olgu kusagil tänaval või kongressisaalides. Aga kui inimestele meeldib ...

Millisena paistab teile praegune Eesti elu?

No praegu on küll üks põrgu lahti. See on ikka uskumatu. Ja ma jään selle juurde, selle ma olen ammu avastanud, et võim ja raha – ja see ei ole mingi ­uudisasi – rikuvad inimese ära. Aga ma olen nii tajunud ja näinud. Sellega seoses – võimust on vist väga raske loobuda, kui sa juba oled seal. Läbi aastate on see nii olnud. Mõtlen “Kuningas ­Learist”. Ma ei leia kuidagi seda, miks Lear loobub troonist. Öeldakse, et lihtsalt loll, loll kuningas. Aga ma ei usu seda. Seal peab olema muud. Ja seetõttu, et ma pole leidnud põhjust, jäigi asi te­gemata. Ma ise võin mõelda küll, aga on vaja samamoodi mõtlevat lavastajat.

Aga kas meil oleks praegusele koalitsioonile alternatiivi?

Tegelikult ei ole ma selle asja üle nii põhjalikult mõelnud. Aga – no kes teab, peab katsetama vähemalt. Ja kui nelja aasta jooksul hakkama ei saa, siis lihtsalt ei valita ja tuleb uus, aga nii üleolevalt ikkagi suhtuda oma rahvasse ... Ma lihtsalt ei uskunud – ma pole paljusid asju uskunud. Ja kuidas ma igatsesin, et Eesti oleks vaba riik. See on kuidagi seotud nende Nõukogude aja välismaareisidega. Vaatasin neid inimesi, kes olid iseseisvad ja oma riigis. Kuidas mulle see meeldis!

See oli vist 1974. aastal, mäletan,  käisin Soomes, esimene kapitalistlik maa ja see oli nii suur sündmus. Ja kui ma kuulsin, et Soome president käib seal turul turunaistega kohvi joomas ja maailma asju arutamas, siis see oli minu meelest nii armas ja mõtlesin, et issakene, kas tõesti võib see nii olla. Nad ju ikoonid, kuskil kaugel – puutumatud, võõrad. Ja seepärast on mul nii hirmus valus olnud mõelda, et riigikoguga on olnud kogu aeg jama.

See, kui riigikogu vist esimese seadusena korrastas oma palgad, kui me kõik olime ühtemoodi vaesed, riivas nii minu eetilisi tundeid. Kuidas siis nõnda, me oleme ju üks Eesti ja ühesugused inimesed. Ja kõik need hüvitised ...

Kas ka mingi teatritöö on ootamas?

Ei ole. Suuman küsis, kui ta mind pärast suve esimest korda nägi, et noh, kas tahad juba mängida. Ma küsisin vastu: “Mina-a-a-a?” Ma kardan küll, et ma ütlen ei, kui see on jälle mingi selline asi, mis hakkab ringi sõitma. Ma ei taha. Ma tegin seda “Unenäokohvikut”, sest sellega ei sõidetud välja.

Aga kes teab, kui ikka on niisugune asi, et väga meeldib mingi roll või näidend, siis pean mõtlema ...

Kas teil on päevas oma kindlad rituaalid?

Jah, oleme üritanud küll. Eriti oli see seal, Hiiumaal kui olime. Seal oli seda hea teha, sest muid kohustusi nagu eriti ei olnud. Meil olid oma tööd, oma ülesanded ja kell üks oli kohvi-time ja siis oli niisugune vaba aeg ja siis hakkas lõunasöögi tegemine ja siis käisin mina rattaga sõitmas.

Ühesõnaga, see oli väga kosutav. Peab olema, muidu ...

Aga siin ma üritan sedapidi ja teistpidi, aga ma ei ole veel leidnud. Nüüd ma sain ühe sõbraga kokku – mul on häbi tunnistada, ma ei ole spaas käinud. Mõtlesin, et võtan selle päevakorda.

Kuidas teie perel läheb?

Abikaasa on tubli – nagu ikka. Ta on niisugune visa. Muidugi ma sunnin teda välja jalutama, ta peab käima ja liikuma. Tema on hästi lugeja-inimene ja eks ta oma sarju vaatab.

Poeg käib Tallinnasse tööle, aga ta ei taha seal Tallinnas olla. Vabad päevad on ta Hiiumaal. Ta on selle majakese omanik. Seal ta siis toimetab. Ta on tööl Postimehes, toimetaja.

Teie poeg Allan Käro on hariduselt ajaloolane. Kust temal see ajaloohuvi? Kodust?

Küllap vist. Ma mäletan, et kui Allan käis siin 1. keskkoolis, oli üks pahandus. Allan oli ajaloo tunnis öelnud õpetajale midagi, mis puudutas vabadussõda. Ja klassijuhataja pöördus minu poole, andis mõista, et ohtlik teema. Mul tuli hirm peale natuke, sest eks seda julgeolekut ju kartsid kõik. Mul on kohutav elamus sellega seoses. Ja siis ma mõtlesin välja umbes niimoodi, et ega mina ei rääkinud, vanaisa rääkis. Viive isa elas siis. Ja kindlasti sellest oli juttu, kindlapeale. Ja ta oli üsna terane poiss, iseseisva mõtlemisega, pani väiksest peale igasugu asju hästi tähele.

Ja siis ta ei õppinud vene keelt – protestiks ilmselt. Vene keele õpetaja elas seal meie lähedal ja ütleb, et Allan on nii tore poiss, aga miks ta vene keelt ei õpi. Ma sain aru küll, milles asi. Nüüd ta loeb raamatuid vene keeles.

Olime ükskord Allaniga Tartus. Läksime ülikooli peahoonest mööda. Ütlesin Allanile, et tead mis, mina ei saanud omal ajal siia kooli tulla, aga tahaksin küll, et sina siia tuleksid. Ja tema vastu, et no mida ma õpin. Mina ütlesin, et õpi no ajalugu. Võibolla sina kirjutad õige eesti ajaloo. Nii see jutt jäi. Ei tea, kas sellepärast, me ei ole sellest isegi rääkinud. Midagi ehk hakkas juurduma. Ja nüüd on tema põhihuvi aastad 1939–1940. Ta on nii jäägitul pühendunud sellele. Ja mul on tunne – ta ise küll ei räägi –, et ta kirjutab midagi. Ei tea, kas ta jõuab kuhugi.

Volli Käro

Sündinud 13. ­detsembril 1940. aastal Kirovi ­oblastis ­Opraninos.

Aastast 1965 Rakvere teatri näitleja.

Praegu töötav ­pensionär.

Abielus Viive ­Aamisepaga. Poeg Allan Käro.

Rolle: Charles (Anouilh’ “Lõoke”)

Voitinski ja Gajev (Tšehhovi “Onu Vanja” ja “Kirsiaed”)

John of Caunt (Shakespeare’i “Kuningas Richard Teine”)

Pearu (Tammsaare ja Mõttuse “Jumalaga, Vargamäe”)

Köögertal (Tammsaare ja Särevi “Abielu ja õnn”)

Muhv (Raua “Naksitrallid”)

Faust (Goethe “Faust”)

Gregory Solomon (Milleri “Hind”)

Lesk (Smuuli/Suumani “Lesk”)

Spooner (Pinteri “Eikellegimaa”)