Linn ei pea olema uhkustamiseks Samal teemal: Aivar Ojaperv “Tapa kesklinn saab uue ilme kahe aasta pärast” 14. oktoobri Virumaa Teatajas
Juhtkiri: maavara – vajadus ja vastasseis Kui kusagil on maavara olemasolu juba kindlaks tehtud, siis on väga raske seda piirkonda kaevandamise eest kaitsta. Ainult puhas patriotism hoidis omal ajal ära fosforiidikaevanduse. See ei tähenda, et mõte sellest oleks tänaseks lõplikult kõrvale lükatud. Ja kõik sai alguse pelgast proovide võtmisest.
Repliik: mage värk, Taavi Rõivas! Möödunud nädala lõpus tuli teade, et Taavi Rõivas lahkub poliitikast ning siirdub ettevõtlusesse.
Kus siin tool on? Rakvere Galeriis näidatakse praegu sügisnäitust pealkirjaga “Õige ja vale”, kus kohalikud kunstnikud annavad oma taide kaudu hinnangu maailmas toimuvale. Täpselt sellisena, nagu nemad seda näevad, ja täpselt sel viisil, kuidas nad oskavad seda edasi anda. Ega saa sealgi ilma lehmata.
Vaade: mine Rootsi, Mart! Tere, Mart. Mäletan, et kunagi olid sa täitsa tore sell. Aastate eest sai kunagi kõrtsilaua taga istutud ja ilma asju arutatud ning vähemalt takkajärgi tundub mulle, et täitsa mõistlikku juttu aetud. Ajad olid muidugi teised ja riik oli NSV Liit. Ja jutt kõrtsilauajutt.
Nädala kaja: maskide aeg Ühe vana filmi lõpukaadrites – mulle ei meenu enam selle nimi – istuvad pokkerilaua taga ja rüüpavad viskit prokurör, advokaat ja kohtunik. Tunnevad end mõnusalt. Mees, kelle saatuse üle nad äsja kohtusaalis arutasid, istub samal ajal elektritoolil.
Kolumn: sellest võib sõltuda elu, otseses mõttes Võib öelda, et enamik inimesi osaleb liikluses, olgu siis mootorsõidukit juhtides, kondiauru jõul või jalakäijana. Liikluskultuurist võib sõltuda elu, ja seda otseses mõttes. Tervise või lausa elu võib kaotada ootamatult ja endast sõltumata. Elutähtsuse üks külgedest on kiirabi või päästeteenistuse jõudmine abivajajani.
Vastukaja: põhjuseid rahulolematuseks on mitu Samal teemal: Toomas Herm, “Arvutitõrke tõttu jättis bussijuht reisijad maha” 8. oktoobri Virumaa Teatajas
Mis sa ütled? Selge ja kõlava häälega Kui me märtsi esimeses pooles, koroonapandeemia algusperioodil perega Sitsiilias olime, oli kohalike seas probleemiks, kuidas asendada itaallastele nii omane tervitusmusi millegi “tervislikumaga”. Küll soovitati müksida küünarnukke, hüppeliigeseid ja kes teab, mida veel.
Repliik: mis on nutikassa mõte? Ühe suure kaupluseketi pood. On reede õhtu – mõni päev peale palgapäeva – ja töönädala lõpetanud inimesed teevad enne kojuminekut sisseoste. Töötab kaks kassat, kus ostjatega tegelevad klienditeenindajad. Mõlema kassa taga lookleb saba, mis ulatub otsaga riiulite vahele.
Juhtkiri: prügistajad häbiposti Prügiga lagastamine on stepirahvaste komme, mis paraku hakkas ka eestlastele nõukogude ajal külge. Stepis oli asi lihtne: panid jurta püsti, lagastasid ümbruse ära – ja kolisid uude paika. Jälle ilus ja kena ümberringi. Ja kui üdini aus olla, siis ega tollel nõukogude ajal polnudki (suuremat) prügi eriti kuhugi viia ning seda korjati ja ladestati keldrites-kuurides-garaažides või õuenurgas nii kaua, kui sinna midagi mahtus. Või rändaski kogu kraam metsa alla. Uut mõtteviisi, et prügi loovutamine on teenuse tarbimine, ei ole eakam põlvkond veel omaks võtnud.
Kiri: õnneks leidub häid inimesi Eelmise nädala neljapäeval käisin lapsega Roela kaupluses. Kui kassas maksmiseks läks, selgus, et pangasüsteem ei tööta ja kaardiga maksta ei saa. Kuna sularaha mul kaasas polnud, ütlesin müüjale, et eks ma siis ootan. Ja nii me siis lapsega ootasime, poolteist tundi.
Kolumn: koroonaaja ristisõda Eelmise aasta jõuluõhtul istusin koos ühe noore Saksa paariga ühes Stephanakerdi kodumajutuskohas küdeva kamina ees. Mägi-Karabahh, ametlikult Artsahhi vabariik, tundus siis olevat kõige rahulikum ja idüllilisem paik maailmas – Euroopa eelpost Lähis-Idas, viietunnise taksosõidu kaugusel Jerevanist.
Nädala karikatuur No ei lasta olla! Kas nad siis ei tea, et mudavannid annavad mõnusa lõõgastunud enesetunde?
Nädala kaja: kahtluse hallid varjundid Lõppevalgi nädalal on märksõnadeks parvlaev Estonia katastroof ja koroonaviirus. Esimese puhul tõmbas sae käima Rootsi produktsioonifirma Monster režissööri Henrik Evertssoni käe all vändatud dokumentaalsari. Juba uudis selle teleriekraanile jõudmisest tõi tohutult kommentaare.
Kiri: ilma ... Käisin hiljuti koduteatris vaatamas teatritükki “Ilma sinuta”. Millegipärast hakkasin paralleele tõmbama koroonakriisiga. Päris mitu kuud olime ju ilma teatrita, kinota, raamatukoguta, suhtlemiseta. Eakamad inimesed olid lausa surutud nelja seina vahele. Tuttavaid külas ei käinud, üritusi ei toimunud, ainult raadio ja televiisor olid seltsiks.
Repliik: kuhu jäi aasta koduõpetaja? Eestimaa õppis ja tänas. Eelmisel nädalal tunnustati parimaid õpetajaid. Nende igapäevatöö on sama eriline ja vägev kui tähtis ja keeruline. Riigis oli aasta haridusteo üks nominente laste igapäevane õpetamine eriolukorra tingimustes. Õppetunnid olid erilised kõigile: kooli- ja koduperele.
