Jane Eyre tuleb Rakverre. Teatrisse. Oma elu ja looga, armastusega, vastamata küsimustega. Jaanika Juhanson toob lavale Charlotte Brontë romantilise teose tumedaid tahke.
Charlotte + Jaanika = ?
Millal lugesite esimest korda teost “Jane Eyre”?
Mäletan, et mu ema vaatas seda meie mustvalgest televiisorist. Tema käest sain raamatu. Lugesime paralleelselt seriaali vaatamisega. See oli minu ja ema ühine ettevõtmine.
Paljud loevad seda raamatut korduvalt. Aga teie?
Mina mitte, pärast lapsepõlvevaimustust ma enam teost uuesti üle ei lugenud.
Aga siis tuli “Unenäokohvik”. Mind oli talvine külmetushoog voodisse kupatanud ja palusin Anne-Lyl [Sova, Rakvere teatri dramaturg – toim.] ootamatu aje mõjul tuua raamatukogust “Jane Eyre”. Nii on minu jaoks see raamat oma temaatikalt “Unenäokohvikuga” samas reas. Mastaabilt ja sisemiselt helilt on nad küll erinevad, aga muutuvates modifikatsioonides naisteema on mõlemasse sisse kirjutatud.
Toona lugedes oli üllatav näha teksti täiesti uue pilguga. Kui minu mäletamist mööda keerles kõik ühe noore naise ja tema armastusloo ümber, siis nüüd märkasin teravamalt teisi raamatus figureerivaid naistegelasi, kes tekitasid küsimusi, kes nad tegelikult on. Kui palju me võime uskuda seda, mida kas Jane või Rochester nende kohta räägivad? Mis jääb märkamata? Mis on ebaõiglane? Raamatus pole mitte üks armastuslugu, vaid neid on palju, enamik paraku mürgised ja kurvad. Aga Jane’i lahendus pakub lootuse.
Kui suur roll on teosel, mille põhjal loote lavastuse?
Kirjandus on minu jaoks väga tähtis. Lavastamist mõne romaani põhjal mõistan ma teksti interpreteerimisena. Kuna alusmaterjal on mulle erakordselt oluline, ei tähenda teiste tahkude näitamine teose dekonstrueerimist, vaid pigem omalaadset kummardust üle aja. Ma näitan seda, mis jäi minu külge tekstist läbi minnes.
Mis teemad on teile “Jane Eyre’is” olulised?
Eks esiplaanil ole ikka naisteema, aga samuti mäletamise ja mõistmise teemadering. Lavastuses mängime eri ajatasanditega – meil on laval kaks Jane’i. Raamina toimiv vana Jane (Helgi Annast) läheb mõttes ajas tagasi, tahtes mõista, mis tookord juhtus. Aga mälu pole kunagi üksühene ning noore Jane’i (Maarika Mesipuu) lugu näeme läbi tema vanema mina filtri. Vana Jane’i kaudu saame näidata neid tasandeid, millest noor ei saanudki aru saada, sest polnud elukogemust. Ehkki see on valus ja keeruline, on ometi võimalik mõista ka neid teisi naisi, kes on seotud mehega, keda väga armastad, saada aru nende katkiminekutest ja käitumisest. Visuaalsete kujundite ja laulude kasutamisega tulevad loodetavasti need kõrvallood ka esile.
Naistegelaste vahel mängitakse läbi terve suhtevõrgustik, kogu sõpruse ja vaenu muster. Meisse jäävad elama kujutlused ja mälestused teistest inimestest, me koosnemegi nendest. Seetõttu on Jane Eyre minu jaoks väga erinevate naiste koondkuju, kes kõik on peidetud tema ajusagaratesse.
Kui alguses suhtusin “Jane Eyre’i” kui vaid õnneliku lõpuga armastusloosse, siis minevikus ja alateadvuses kaevamisega juhtub vahel nõnda, et sealt koorub välja hoopis kurjemaid ja kurvemaid asju, kui oskad arvatagi.
On ka teatav kummastav isiklik side. Kirjanik kirjutas “Jane Eyre’i” kolmekümnendate eluaastate alguses, paar aastat nooremana kui mina praegu. Kui ta oli minuvanune, oli tema surmani jäänud kõigest kolm aastat. Selle peale hakkad lugedes mingil hetkel mõtlema ja siis koorub välja ajaülene seos, mingi teine lugu. Ilmselgelt on see ainult minu peas, pärast seda, kui olin tutvunud tema biograafiaga.
Miks on žanriks muusikaline melodraama?
Kuna tegeleme mälestustega, on see juba vaade läbi emotsioonide filtri – toimunu segatuna kujutluste ja unenägudega. Muusika ja laulud näitavad tegelaste sisemaailmu – kes keegi maski taga on.
Tarmo Kesküll lõi muusika Doris Kareva, Kalju Kanguri ja Heiti Talviku tekstidele. Kujundlikult võiks öelda, et kui “Jane Eyre” ja eesti luule panna minu pea kujulisse anumasse ja loksutada, siis tulemus on niisugune. Poeesiaga kaasa tulevad lisatähendused omakorda toovad loo minu jaoks hetke “siin ja praegu”, koos eesti kultuuri kontekstiga.
Me ei püüa rekonstrueerida kunagist Inglismaad, me vaatame praegusest hetkest läbi tänapäevase kultuuri ladestuse ja nüüdisaegsete arusaamade seda arhetüüpset lugu. Ka muinasjututeema on lavastusest äratuntav. Aga see on natuke kuri muinasjutt. See on lugu, kus Tuhkatriinu kohtub Sinihabemega, ükskõik mis on peidus seal suletud ukse taga. Alati saame selle kanda meie enda psüühikasse – mida me seal luku taga hoiame, mis võtmed neid lukke avavad ja kas peame nende võtmeid üldse alles hoidma. Miks mäletame midagi ja miks tõrjume mälestusi teistest asjadest.
Me tegeleme üsna ajatute psühholoogiliste probleemidega.
Kuidas valisite näitlejad?
Nimitegelasena tasakaalustavad teineteist kaks vastaspoolust: noor näitlejanna Maarika Mesipuu, kel on see esimene nii suur roll Rakvere teatris, ja grand old lady Helgi Annast, tänu kellele tekkis lavastusse vana Jane.
Kui on olemas Jane, kerkib kohe küsimus, kes on Edward Rochester, sest need tegelased määravad ära kogu lavastuse. Eesti teatris pole minu jaoks just väga palju Rochestere. Hannes Kaljujärv seda kaheldamatult on.
Lavastuse kõiki teisi mehi ja alateadvusest välja imbunud raamtegelast kehastab Lauri Kaldoja. Meie kaunid näitlejannad Ülle Lichtfeldt, Elina Pähklimägi, Silja Miks ja Liisa Aibel on üsna esinduslik valik, et mängida läbi kogu see naiste võrgustik, kelle peeglis moodustub tegelik Jane.
Miks kutsusite lavastusse Elina Pähklimäe?
Teatri argipäevaste arutluste – kuidas klapitada kolme paralleelset lavastustruppi – tulemusena selgus, et üks naisnäitleja on vaja juurde kutsuda. Mul oli kindel aimdus, missugune peab olema Blanche. Kuna teadsin Elinat kui huvitavat, avatud, kaunist ja andekat näitlejannat, pakkusin, et äkki tema. Praegu on mul selle üle tohutult hea meel.
Miks nii külalisterohke lavastusgrupp?
Minu jaoks on see kooslusena ideaalne lavastusgrupp. Anne-Ly [Sova] lavastusdramaturgina on tõeline tugisammas igas mõttes. Minu esimene koostöö lavastuskunstnik Sander Põldsaarega ei jää loodetavasti viimaseks, valguskunstnik on minu lavastustes aegade algusest peale Priidu Adlas. Kostüümikunstniku Kalle Aasamäe töödes vaimustab mind teatav dekadentlik joon. Lisaks meievahelisele poolelt sõnalt mõistmisele on liikumisjuht Kardo Ojassalu leidnud ka hea klapi meie trupiga. Helilooja Tarmo Keskülliga on eelnevate ühistööde pinnal tekkinud õnnelik maitsesobivus. Praeguse lavastuse tarbeks loodud originaalmuusikas on nii noore Jane’i maailma õrnust kui teistest lugudest immitsevat tumedat kirge ja hullust.
Imetlusväärsete inimeste kontsentratsioon on seega hetkel mu ümber väga kõrge. Olen teatrile tänulik, et seda on mulle võimaldatud.
KÕRVALPILK
Anne-Ly Sova:
Mina olen olnud see, kes on lapsepõlves lugenud “Jane Eyre’i” söögi alla ja söögi peale. See oli raamat, mida lugesin iga kord, kui käisin vanaema juures. Praegu lavastuse valmimise käigus ma pole seda üle lugenud, üksnes sirvinud.
Minu jaoks peab olema seal alles see suur ja romaniline lugu. Olen jälginud, et see ka lavastuses alles oleks. Minu meelest ka on.
Uuesti lugedes võib tunduda, et see on hoopis teine raamat kui kunagi loetud. Nagu on “Tõe ja õigusega”. Rõhuasetused pole sageli raamatus sees, vaid on meile peale pandud. Samamoodi on Jane Eyre’i kuju meil teismeliseeast kaasa võetud. Muid maailmu, mis seal on, me tookord ei näinud ega teagi, et need seal olemas on.