Kihva Värdi ja Riho Lahi on mitme põlvkonna jaoks mitmel viisil tähenduslikud nimed. 27. oktoobril möödub 100 aastat omaaegse populaarse vestekirjaniku ja karikaturisti sünnist.
Kultuur: Kirjanik Riho Lahi - sada aastat üllatusi
27. oktoober 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui asusin õppima Rakvere pedagoogilisse kooli, oli aasta 1950. Minu joonistamise ja kirjatehnika õpetaja nelja aasta jooksul oli Riho Lahi, eestiaegse kooli ja praktikaga koloriitne õpetaja, muheda huumoriga mees.
Olnuks ajad ja olud teistsugused, teadnuks ma meie joonistamisõpetajast rohkem, ka seda, et ta on lastekirjanik. Teadnuks ma tema tegemisi enne 1940. aastat, ehk oleksin mõistnud natuke teisiti ka tema lõpukõnet meie lennule, kus ta jutustas Maksim Gorki järgi legendi Dankost ja tema leegitsevast südamest. See kõne üllatas mind, sest oli senikuulduist teistmoodi.
Üllatusi tuli hiljemgi. 1980. aastal ilmunud autobiograafilises jutukogus “Värdi” algab koolipõlve lugude tsükli avapeatükk “Minu esimene pruut ” lausega: “Nortsu Anni oli ilus tüdruk.”
Nortsu Anni oli minu ema. Et tulevase lastekirjaniku lapsepõlv möödus Järnil ja et ta õppis mõnda aega koos minu emaga Piira vallakoolis, sain teada alles sellest raamatust.
Värdi-poisist piibutaadiks
Enamik “Värdi”-raamatu lugusid kujutabki Järni küla ja selle lähiümbruse - Lepna, Tõrma, Rakvere - eluolu eelmise sajandi algupoolel. Lahide lasterikas sepapere kolis Järnile, kui Värdi oli veel päris väike.
Autor oskab värvikalt ja paraja huumoriga jutustada nii külaelu argi- ja pidupäevadest kui ka elust Rakvere linnas. Saame teada, et hilisem Virumaa Teataja kuulus vestekirjanik alustas lehele kaastöö saatmist juba koolipoisina Rakveres.
1976. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas “Vanaisa jutud”. Ka järgmised lasteraamatud “Taadi piip” (1988) ja “Õunapuu” (1990) on autobiograafilised ja ammutavad ainestiku kirjaniku lapsepõlvekodust.
Lastele kirjutama hakkas Riho Lahi 1930. aastate lõpul. Need jutud olid seotud tema aktiivse tegutsemisega noorkotkaste organisatsioonis, kus ta osales käsiraamatute koostamisel, toimetas ajakirju ning pälvis riiklikke aumärke. See teave jõudis üllatusena minuni alles taasiseseisvunud Eestis.
Esimesed lastejutud kirjutas Riho Lahi tellimuse peale. Kirjanik rääkis: “ peastaabist saabus kiri: kirjutage üks noorkotkaid propageeriv materjal! Kirjutasingi raamatukese “Kotkapoeg Agu kirjad”. Pärast selle ilmumist hakkas tulema pakkumisi: kirjutage mõni lugu lastelehele, mõni lugu õpikusse. Oma soovi saatis ka nii tuntud mees nagu Mihkel Kampmaa. Temale kirjutasin loo “Väraval”. Tartu koolinõunik Gustav Reial oli tuntud õpikute autor. Temale saatsin samuti ühe loo, pealkirjaks “Tigu”. Tööd oli palju.”
Algusaastate lasteloomingus kajastuvad kirjaniku noorusaeg, skaudiaastad Rakvere algkoolis. Varnjas õpetajana organiseeris ta ühe esimesi noorkotkaste laagreid Eestis ja laager on sageli lugude tegevuskohaks.
“Kotkapoeg Agu kirjad” autori illustratsioonidega ilmus 1937. aastal ja kingiti vabariigi aastapäeva puhul kõigile noorkotkaile. Välja oli tulnud köitev ja põnev poisteraamat, kus iga kiri jutustab loo, mis paneb juurdlema, valikuid tegema, kriitilise pilguga ennast ja teisi vaatama. Agus võib ära tunda autorit ennast.
Kotkapoeg noorte iidoliks
“Kotkapoeg Agu kirjad” sai populaarseks. Viljandi pedagoog ja koorijuht Leonhard Saluveer meenutab: “Uskumatu, kui palju on mulle need “kirjad” elus tähendanud! See oli üks paremaid raamatukesi minu lapsepõlve isiklikus raamatukogus.”
Tänu temale ilmus 1991. aastal raamatu kordustrükk.
Järgnev lastelooming peab silmas kotkapoeg Agu seisukohti heade poisteraamatute kohta ja näitab, kui vahvaid poisse võrsub noorkotkaste ridadest.
1938. aastal septembrist kutsuti Riho Lahi Tartusse salgajuhtide ajakirja Kotkas toimetajaks. Detsembris hakkas Kotka lisana ilmuma teinegi ajakiri – Noor Kotkas.
Tundub, et see ajakiri asutati eelkõige lastejuttude avaldamiseks, mis näitab, kui tähtsaks pidas Riho Lahi kirjandust noorte kasvatamisel. Ajakiri lõpetas ilmumise 1939. aasta detsembris.
Mainumbris ilmus anonüümselt “Vello leeripäev. Jutustus Vabadussõja päevilt”. Sama jutt ilmus “Värdis” pealkirjaga “Leeripäev”. Ühest väga heast jutust oli saanud hoopis teistsuguse ajastu hea jutt. Kuid esimene on parem – emotsionaalsem, vahetum ja siiram. Võime vaid oletada, millistest “Värdi”-raamatu skaudilugudest me oleme ilma jäänud.
Vaikuseaastad
Riho Lahi algus lastekirjanikuna näis paljutõotav. Kuid kell oli juba kukkunud koos kaitseliidu likvideerimisega. 1940. aasta suvel lakkasid olemast ka noorkotkaste organisatsioon ja selle ajakiri Kotkas ning pikkadeks aastateks jäi vaikima lastekirjanik.
Kuni vanaisa hakkas jutustama lapsepõlvelugusid Värdist. Aga on veel üks raamat Värdist, mida mina pean eelkõige just noortelektüüriks. See on “Kihva Värdi elu ja seiklused” (I – 1993, II – 1995, III – käsikirjas, millest katkend ilmub laupäeva, 30. oktoobri Virumaa Teatajas), Riho Lahi elutee raamat, tema enda poolt linti loetud ja Kalju Lombi poolt kirja pandud.
Noor, kes on läbi lugenud “Värdi”, tahab teada, mis edasi sai ja missugune mees sellest külapoisist kasvas.
Elulooraamatust on noorel mõndagi kõrva taha panna, samas on see ka killuke meie eelmise sajandi elamuslikku kultuurilugu.
Kalju Lillepuu