Sisemine vajadus või väline surve

Eesti on oma arengus endiselt varakapitalistlik ühiskond, seda eriti majandusliku ja poliitilise võimu keskset mõttemaailma silmas pidades. Meile meeldib mainekujundajate ja ajakirjanduse loodud pilt “Balti tiigrist”, “Läänemere majandusimest”, väikesest, aga tublist riigist, mis oma majandusnäitajatega aeglaselt, ent järjekindlalt Euroopa nn keskmisele tasemele läheneb.

Motiiv sõltub küpsusest

Hoopis vähem tahetakse rääkida sellest, et euroopalike väärtuste hulka kuulub sotsiaalse kaitstuse põhimõte, veel vähem on riik suuteline seda tagama.

Sotsioloogilistele uuringutele tuginedes on Euroopa Liidus Suurbritannia ja Eesti kõige kihistunumad riigid. Võrdlus Ühendatud Kuningriigiga peaks tegema au, kuid sisu sunnib pigem järele mõtlema.

Edukas äritegevus eeldab, et ühel hetkel on ettevõtte esmavajadused kaetud ja tekib võimalus keskenduda ka sellele, mis sünnib väljaspool. Pilt, mis avaneb, on sundinud üht osa arvamusliidreist otsima ühiskondlikku kokkulepet, teine osa on juba hulk aega tagasi tõdenud, et “... aeg liigestest on lahti”.

Heategevus kui kodanikualgatus on arengu tasakaalustamiseks hindamisväärseim tegutsemisviis. Motiivid, kas ja miks ettevõtja otsustab heategevuse kasuks, sõltuvad suuresti isiksuse küpsusastmest. Abivajajat näeb enda kõrval eelkõige see, kelle maailmapilt on terviklik – kes on sisemises tasakaalus, tajub sotsiaalse kaitse vajakajäämisi kui süsteemi puudusi, mitte eraldiseisvaid probleeme ning tunnetab, et võimekus, mida võib ka edukuseks nimetada, tekitab kohustusi.

Samuti võib hinnata ühiskonna küpsust selle järgi, kuidas suhtuvad võimustruktuurid ettevõtetesse, kes peavad oluliseks toetada neid, kelle konkurentsivõime ei ole veel või enam sel tasemel, et enda eest vajalikul määral seista.

Riigipoolne suhtumine sponsorlusse on piirav, kahtlustav ja liialt reglementeeriv. Põhjendatud on see juhul, kui sponsorlusega tegelevad riigi või omavalitsuse osalusega aktsiaseltsid – on ju loomulik, et maksumaksja raha ei kasutata, rahuldamaks erahuve (seda ju sponsorlus on – iga inimene ja ettevõte toetab tegevusala, mis mingil moel isiklikult puudutab).

Kui aga sponsor on eraettevõte, peaks talle jätma vabad käed heategevuseks kasutatavate summade üle. On mõistusevastane, et riik sponsorlust maksustab. Siingi peaks kehtima põhimõte, et eraomand on püha, seega ka omandi kasutamise üle otsustab üksnes omanik.

Tähtis on tulemus

Edukad ettevõtted on oma eelarveid koostades ette näinud summad, mida kasutatakse heade algatuste ja abivajajate toetamiseks. Nad on enda jaoks määratlenud sponsorluse põhisuunad, et mitte killustada alati nappivat toetusraha.

Nii toetatakse näiteks sporti, muusikaüritusi, rahvakultuuri, külaliikumist ja muid ettevõtmisi. Need ettevõtjad peavad loomulikuks, et arengu tasakaalustamine pole üksnes riigi, vaid kõigi erksa sotsiaalse närviga inimeste kohus.

Sümptomaatiline on seegi, et tunduvalt lihtsam on sponsorraha taotleda nende tegevusalade projektidele, mis parasjagu populaarsed.

Näiteks teame, kes toetavad kohalikku korvpalliklubi, kuid Virumaa poistekoori toetajana ei oska välja pakkuda kedagi peale kultuurkapitali. Reklaami kasutegur on ju seda suurem, mida arvukam on auditoorium.

Kui sponsorluse eesmärk pole reklaami abil saadav otsene rahaline tulu, siis kaudset kasu taotleb iga toetaja, kes oma nime sponsorite nimekirjas näha soovib. Nimi kinnistab lugeja ja vaataja teadvuses positiivse imago, mis omakorda meelitab tarbijat ligi.

Seega söandan väita, et puhtakujulisest heategevusest võib rääkida vaid siis, kui toetaja jääb anonüümseks, kõik muu on enesereklaam.

Kindlasti on reklaam oluline motiiv heategevusega tegelemiseks, kuid näen ka pehmendavaid asjaolusid – tähtis on tulemus, see, et toetus jõuaks abivajajani, ning kui protsessi tulemusel saavad kasu mõlemad osapooled, on see tegevuse jätkumise parim alus.

Välispidine surve head teha Eestis veel ei toimi, see on pigem stabiilse eetilise ühiskonna tunnus. Surve tekkides on tähtis, et ei ununeks heategevuse eesmärk – ühiskonna tasakaal, osaluse tunnetamine. Kui heategevusest saab üksnes abinõu (sisemine vajadus puudub), on sisu kadunud.

Äri ja heategevus on teineteisest sõltuvad – selleks, et midagi jagada, on vaja see miski enne luua. Loomine ilma jagamiseta on aga poolik rõõm.

Ene Kesler, pedagoog