Reportaazh: Kuusiku talu loomapere naudib vabadust

Kuusiku talus üles kasvanud metsseapaar Leedi ja Villi on peremees Ants Habakukega juba suureks sõbraks saanud. Foto: Tairo Lutter

Laekvere valla Kuusiku talu pererahvas peab sigu ja veiseid aasta läbi talu lähedal metsas. Tuisaku pealegi lund või paukugu puude all pakane, loomakari ei tee teist nägugi.

Kuusiku talu peremees Ants Habakuk astub, kummikud jalas ja tööjope seljas, läbi lumesulanud pori metsa poole. Kõrgete kuusepuude vahel katuse all paistavad juba eemalt tumedad karvasevõitu kogud.

Lähemale jõudes hakkab silma isevärki seakari - mõni on päris kodusea moodi, mõni kõrge turja ja lühikesevõitu kerega. “Leedi. Leedi,” hõikab peremees kõva häälega ja ennäe, üks pikakärsaline metssiga liginebki sõbralikult.

“Tule sina ka siia, Villi,” kutsub peremees teistki sigudikku. Viimane paistabki oma nime teadvat.

Fotograaf Tairo Lutter kiikab aralt elektrikarjuse tagant omamoodi väljanägemisega sigu, aparaat käes.

“Ära karda, nad on sõbralikud,” julgustab Habakuk.

Ja ongi. Kuuskede alla ehitatud varjualuse ümber toimetab teisigi juba suuremat kasvu sigu, kes kui poritooni karvavärv välja arvata, on täitsa kodusea nägu. Kokku paistab sigu kuus.

Metsseapaar Leedi ja Villi

Kui Leedi ja Villi välja arvata, siis ülejäänud on pererahva sõnul tava- ja metssea ristandi järglased. Leedi ja Villi tõi peremees Nigula looduskaitsealalt ja Saaremaalt, keskkonnakaitsjate loaga.

Päris esimesed metssearistandid, emis ja kult jõudsid tallu juba üle-eelmisel aastal Lõuna-Eestist, kui peremees käis tutvumas ühe ökotaluga. Aga ega sea elu ole pikk ja nii pole Kuusiku talu esimesi asukaid ega kõiki nende järglasi enam elavate killas. Vahepeal on pererahvas jõudnud pannile panna juba mitme sea ihu. “Hea liha, selline triibuline, pekk ja tai vaheldumisi,” kiidab perenaine Malle.

Ants Habakuk aga räägib, et lähikonnas on lihahuvilisi nii palju, et ega endale volilt jäägi.

Sõbralikult sügiseses poris toimetav seapere saab puude all elektritaraga piiratud aedikus peremehelt oma toidu kätte ja ei kipugi kaugemale. “Ega nad omapead vist toime tulekski, hakkavad ikka majade juures liikuma,” arvab peremees ja räägib tõestisündinud loo, kuidas kord läinud üks metskult kodust ilma vaatama ja jahimehed lasknud ta maha.

Tallis on külmavarjul põrsapere. Habakuk võtab kaks notsut kaenla alla, põrsad on kenakesed ja pontsakad nagu loomalapsed ikka, aga neil ei paistagi enam olevat metsseatriipe seljas. Põrsad on ühtlast pruuni karva, triibud on ristamisega ära kadunud.

Loomad annavad elule värvi

Habakuked on võtnud nõuks erinevaid ja mitte päris tavalisi loomatõuge kasvatada. Nii läheb peremees Ants üle õue teisele poole maja metsa serva, kus limusini tõugu lihaveised heinasara juures nosivad. Kokku üheksa suurekogulist tiheda mustja karvkattega looma hoiavad lähestikku.

Et puhast tõuvasikat kalli hinna tõttu osta ei jõudnud, valis pererahvas teise tee. Kui tavalist lehma limusini tõugu pulli spermaga seemendada, siis kolmanda põlvkonna järglast võib juba puhtatõuliseks pidada.

Perenaine Malle räägib, et lihaveiseid pidada on jupp maad kergem kui lüpsikarja. “Nad magavad talv läbi metsa all ja söövad väljas,” kirjeldab ta veiste eluviisi.

Väga suure külmaga tuleb loomadele vaid soe joogivesi viia, et see nii ruttu ära ei jäätuks. Habakuked ei kavatse ühtegi emaslooma müüa, lihakombinaati lähevad vaid pullid. Nii saab karja vähehaaval suurendada.

Peale lihaloomade kasvatatakse Kuusiku talus veel lüpsilehmi, kelle piim läheb Rakvere piimakombinaati.

Jõuluhaned oma õuest

Kui õues perenaisega juttu ajame, siblib murul ka kanakari, eriti värvilise kohevil sulestikuga kukk silma peal hoidmas. Lumeta detsembripäev on küll tuuline ja vilu, aga laudast õue pääsenud siblijaid ei paista see põrmugi häirivat.

Lisaks kanadele tatsavad maja juures valged prisked haned, kellest üks on juba jõulupraeks planeeritud. Lisaks teatab perenaine, et talus peetakse ka jäneseid.

Ants Habakuke sõnul tahetaksegi kasvatada võimalikult erinevaid loomi ja linde, sest neid ja nende kombeid on ülimalt põnev jälgida.

Loomatoit kasvatatakse oma põllul, maad on Kuusiku talul 60 hektarit. “Maast on suur puudus, ühistud harivad kõik vabad põllusiiludki üles,” räägib Ants Habakuk.

Lähikonnas pidigi praegu vaid kolm väiketalu tegutsema. “Masinad on hirmus vanad, neid tuleb kogu aeg parandada,” kurdab peremees.

Isale-emale on talupidamisel abiks vanem poeg Jaanus.

Kas lõõtsa- ja jahimehena tuntud Ants Habakuk oma hobidega ikka veel tegeleb? Tuleb välja, et jahti peeti huntidele detsembri alguses, kuid ühtki hallivatimeest seekord ei tabatud.

Ka oma armastatud lõõtsapilli pidi muusikahuviline talupidaja Ants Habakuk aeg-ajalt ikka sülle võtma.