Sidroni salong pühendus säravale näitlejannale

Sidroni salongi pärastlõunal Rakvere linnakodaniku majas heitsid tagasipilgu Eva Noveki teatriteele koos 80. sünnipäeva tähistanud näitlejannaga tema lavapartnerid ja teatrisõbrad.

“Mina olin surnud – ja ei suutnud naeru tagasi hoida,” kostis Eva Noveki naerune hääl näitlejate nurgast, kus keriti mälestusi koos Galina Süvalepa, Erika Toigeri ja Aarne Ükskülaga juba publiku kogunedes. Lõuna-Eesti teatrist ja Ugalast alanud ligi 40 aasta pikkusele lavateele, mis suuremalt jaolt oli pühendatud Rakvere teatrile, meenutamist jagus.

“Teatris on uus aeg, aga väga tore aeg. Eile käisin teatris ja väga tore oli,” alustas Eva Novek “Johannese passioonist”. “Ma pole ammu enam midagi nii head näinud. See oli nii terviklik lavastus, nii mõtestatud,” kiitis ta lavastust ja Toomas Suumani suurepärast Juhan Liivi.

“Alustasin teatris poisikestega,” meenutas Eva Novek. “Mulle öeldi, et mängite niikaua poisse, kui hakkate vanamutte mängima.” Mängiski. Aga palju muud ka. Muu hulgas Tomi “Tom Sawyeris”, kus nad koos Ellen Grünfeldti Huck Finniga moodustasid vahva poistetandemi. “Käisin lapsena seda vaatamas, ei julgenud pärast hämaras koju minna,” meenutas näitleja Helgi Annast.

Esimest korda mängis Eva Novek kutselisel laval veebruaris 1949 Estonias, Rakverre jõudis ta Kulno Süvalepa – oma koolivenna – teatrijuhiajal. “Süvelep tegi laule lavastuste jaoks – neid oli kohutavalt palju,” meenutas Novek. Kui trupp läks väljasõiduetendusele vaikselt, siis terve tagasitee lauldi.

Väljasõite oli tollal palju, rohkem kui etendusi statsionaaris. Viis korda nädalas mindi kahe trupiga, aastas anti 370 etendust, mäletas Rakvere teatri kauaaegne direktor Kitty Eller.

1961. aastal teatrikooli järel Rakverre tulnud Aarne Üksküla statistika järgi mängis ta seitsme Rakvere teatris töötatud aastaga 1300 etendust, neist teatrimajas 136, ja käis mängimas 165 Eesti paigas. “Eestimaa sai ikka tuttavaks küll. Iga kohanimega tuleb praegugi meelde, missugune rahvamaja seal on,” lausus Eva Novek.

“Rakvere teater on mulle nagu isatalu. Siin oli erakordselt kokkuhoidev trupp, ma pole sellist kusagil mujal kohanud,” sõnas Üksküla. Eva Noveki iseloomustamiseks arvas Üksküla kõige täpsemaks Maria Knebeli lause “samoje glavnoe – dobrota”. “Eva kajastab seda “dobrotad” – sel on laiem tähendus kui headus,” arutles Aarne Üksküla.

Viive Käro meenutas külaskäiku Eva Noveki tillukesse kasti moodi tuppa. “Istusin laial kušetil ja rääkisime. Ma ei osanud millelegi kohe vastata ja Eva küsis: “Kas ma solvasin sind?” – Mulle oli üllatav selline taktitunne ja mõista tahtmine,” rääkis kolleeg.

“Kui tulin 1972. aastal Rakverre, saatis Helmi Tohvelmann mu Eva Noveki juurde,” meenutas Helgi Annast. “Vaatasin – taevas, kui tütarlapselik inimene! Ta on olnud mulle nagu ema siiamaani.”

“See oli teistsugune aeg – inimesed olid avatud,” märkis Eva Novek taasärkamisaega langenud Raivo Trassi teatriaja kohta. “Alguses Trass ei näinud mind, aga pärast oli nii palju tööd, et ei jõudnud ära teha.”

Teater avastas Vargamäe. Siis tuli aeg, kui Kalju Saaberi “Koduvõõraste” viimast pilti vaadati püsti seistes, peeti kõnesid ja lehvis isamaaline vaim.

“Nagu aeg, nii teater,” arvas Eva Novek.