/nginx/o/2013/10/04/2504501t1h1288.jpg)
Eesti postiljonidele testimiseks toodud erilised Soome jalgrattamudelid ei pidanud meie teeoludes hästi vastu, samuti olid need lehekandjatele raskevõitu.
Postiljonid katsetasid Soome imerattaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Posti postiljonid testisid Tapal, Sallas, Tallinnas, Põltsamaal ja Jõgeval Soome firma Helkama jalgrattaid, mis erinevad nende igapäevastest sõiduvahenditest.
“Sõita oli väga hea, seisma panna kerge ja korv oli koguni kahe postikoti jaoks. Kõrgemat tänavakünnist ei olnud küll hea ületada, sest ratas ise oli raske,” hindas testitud ratast Tapa postiljon Merike Moisto, kes on posti laiali kandnud aasta ringis.
Kolm kotti korraga
Helkama Pro on jalgratas, mis on välja töötatud spetsiaalselt postiljonidele, ja Soome kirjakandjad nendega ringi ka vuravad. Eestis oli testimisel kaks jalgratast: käikudeta ja kolme käiguga.
Eesti Posti juhatuse liikme Jaan Tuule sõnul erinesid Eestis testitud mudelid pakiraami ja tugiraami materjali poolest – kasutatud oli odavamat materjali, mis paraku tegi ratta viis kilo raskemaks, ning kokku tuli kaalu 22 kg.
Ratta eripäraks on see, et tugiraam hoiab ratast püsti omal jõul ja teda ei ole vaja millegi najale toetada. Testi tulemused näitasid Tuule sõnul, et tugiraam on selle mudeli puhul nii õnneks kui ka õnnetuseks: ühest küljest hoiab ratast püsti, teisest küljest teeb ratta raskeks.
Postiljon võib laduda rattale, mis kannatab kuni 60 kg kraami, kokku kolm postikotti – kaks ette, ühe taha. Kui aga ette panna üks postikott, mis sõidu ajal korvi ühest äärest teise vajuda tahab, kipub ratas koos ratturiga kummuli minema.
Kruusateed ja äärekivid
Test näitas, et sellised rattad ei ole sobilikud maapiirkondadesse, kus kruusateed, linnas teeb muret äärekividelt mahasõit.
Kas just sellise Helkama rattaga hakkavad Eestimaa postiljonid kirju, ajalehti ja reklaame laiali vedama, ei ole Tuule sõnul veel selge. Firmaga peetakse läbirääkimisi väikeste muudatuste tegemise asjus, samuti uuritakse teiste tootjate pakkumisi. “Meie jaoks on oluline, et ratas oleks vastupidav, mugav ja odav – kõike head korraga paraku ei saa,” nentis Jaan Tuul ja lisas, et postiljonitöös on kõige parem ratas kolmekäiguline, mitte 32-käiguline.
Kuni Eesti Post annab kõigile postiljonidele ühesugused rattad, tuleb igal regioonil ise oma postiljone sõiduvahenditega varustada. Lääne-Virumaa kirjakandjate rattad on kas ostetud siinsest kaubandusvõrgust või saadud humanitaarabi korras. Kui ratas läheb rikki, siis viiakse see teenindusse või aitab kohapealne asutuse remondimees, kes mõistab ka mitmest katkisest rattast ühe terve kokku meisterdada.