Kui ussikartusest lavakooli ukse taha jäänud Viive Aamisepp otsustas, et ennast siiski ei tapa, pani ta end kirja kõigisse Tallinna näiteringidesse. 70. eluaastal tekitab ta “Kaduviku riigis” furoori blondi näkina.
Kultuur: Näkk, kes töötab näitlejana
22. aprill 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erkroosas tualetis blondi pikajuukselise kaunitarina laulab Viive Aamisepp “Kaduviku riigis” Nancy Sinatra laulu “Bang-bang”. Lööb publiku pahviks ja ovatsioonid valla.
“Ega ma ise ei saagi aru, miks see roll on niisugust vastukaja tekitanud,” imestab laval ennegi laulnud Viive Aamisepp.
“See tükk tekkis vestluste peal. Kõik räägivad, mina vait. Lavastaja rahustas, et kõik ei peagi rääkima, et oled ja liigud seal. Aga ükskord ma rääkisin oma isast – ta selle kohendas monoloogiks,” räägib näitlejanna. “Siis ütles äkki ühel päeval Peeter Rästas, et Viive võiks seda laulu laulda, see üllataks kõiki. Tema ütlemine üllatas mind – et miks minu laul üllataks. Sellest fenomenist pole ma siiamaani aru saanud. Mina laulsin, nagu mul nokk on loodud.”
Rästik sulges ukse
“Olen kogu elu rääkinud võõrast teksti, mul nagu oma teksti ei olegi ... Olen selline vähekontakteeruv inimene,” arvab Viive Aamisepp. Aastaid kinkis ta publiku toodud lilled ära - arvas, et pole õigust neid vastu võtta. Ütles alati, et töötab näitlejana, söandamata väita, et on näitleja. Sest teatrikool jäi ajaloohuvilisel ja lapsena arheoloogiks tahtnud, kuid trofeefilmidest sügavale hingepõhja juurdunud näitlejaunistusega Viive Aamisepal läbi käimata.
Ilulugejana konkurssidel Jaan Sauliga esikohti jaganud ning näiteringis ja võimlemises kaasa löönud neiul paluti lavakunsti eksamitel teha stseen “Libahundist”, kus Tiina vestleb rästikuga.
“Mina aga kardan kohutavalt igasuguseid usse, isegi pildi peal,” tunnistab Viive Aamisepp. Nii jättiski enesekindel piiga stseeni tegemata. Ja kooli uks klõpsas nina ees kinni.
“See oli suur pauk küll. Sügisel panin ennast kirja kõikidesse näiteringidesse, mis Tallinnas olid. Pärast seda, kui olin otsustanud, et ennast ära ei tapa,” meenutab näitlejanna, muie suunurgas.
Mängima hakkas Jaan Tombi nimelises isetegevuslikus teatris, kus andis lavalist õpetust Leo Kalmet. “Oli väga suur õnn, et see oli esimene,” arvab Viive Aamisepp. Kalmet hoidis teda päris teatrisse tõttamast enne, kui sealne tempo jõukohane.
Rollid elus ja teatris
Aastal 1961 oli aeg küps. Rakravisse tulekuks - nagu oli see linn Viivele lapsepõlvest meelde jäänud revidendist isa sõitude järgi. “Esimene mõte oli, et mina sinna Rakravisse küll ei lähe,” meenutab näitlejanna reaktsiooni Heino Kulvere kutsele. Aga tuli siiski. Tulid Ükskülad ja teised noored.
“Inimesed olid tohutu sõbralikud,” sõnab Viive Aamisepp. “Tööd oli väga palju. Suured ja huvitavad osad, aga ma ei osanud ju mitte midagi, pidin kõik enda jaoks avastama,” sõnab näitlejanna. Ülikool jäi töörabamisega pooleli. Inglise keel. “Keeled olid mul tollal väga kerged,” märgib ta.
Proovid ja väljasõidud, juulikuised resideerimised Pärnus õhtuste väljasõitudega. Koju vanaema hoole alla lohutamatult nutma jäänud poeg, kes seisis seljaga vastu ust, kui ema ja isa – näitleja Volli Käro - taas pikale ringreisile seadsid. “See oli nii õudne,” lausub Viive Aamisepp.
Teatrisse vanemad poega ei vedanud, korra-paar võtsid Saarmaa-ringreisile. “Ei tea, kuidas see elus kõige õigem on,” jääb Viive Aamisepp mõtlikuks. Ema- ja näitlejarolli siduda pole olnud hingele kerge.
Teatris on mõni roll on tulnud vaevaga, teine iseenesest. “Põhiliselt oleneb kõik ikkagi lavastajast,” kinnitab näitleja. “Kui on huvitav lavastaja, võib ka sõnadeta roll olla – seal proovis on nii huvitav.” Nagu Mikk Mikiver. Natalja Petrova. Ka Ilmar Tammur.
Lavastaja tagasisideta, kontrolliva kõrvalpilguta tunneb näitleja end abituna, sõnab aastakümnete kogemusega näitlejanna. Imetleb tänaste teatrinoorte julgust ja pealehakkamist.
Praegu on teatris teisiti. “Nüüd on ju nii hirmsasti näitlejaid, et neile ei jätku tööd. Elu on läinud väga karmiks. Mul on hea meel, et olen saanud oma elu olla teatris, teha tööd, mida olen tahtnud. Mul on vedanud,” arvab Viive Aamisepp. “Mul on kogu aeg olnud hirm, et mind lüüakse teatrist välja.”
Kõikehõlmav Hiiumaa
Tegelikult on 45 teatriaastaga kogunenud 129 rolli. Ja näitlejannal on kauniks saanud teatrimajas viimaks garderoob, mis väärib garderoobi nime. Aga Niskamäe vanaperenaine on tänini mängimata.
Viive Aamisepp on puhastverd hiidlane. Nii isa kui ka ema poolt. Sestap kipuvad mõtted kohe Hiiumaa-kodu poole, kui päike hakkab väheke kõrgemalt käima.
“Vanaisa ehitas selle üle sajandi tagasi,” sõnab Viive Aamisepp. Näitelejatepaari ajaloolasest poeg Allan on mereäärses kodumajas päriselanik.
Värve pillav aed saab uusi varjundeid Volli Käro juhtimisel. Lugematud floksisordid, astilbed, päevakübarad, suvenelgid. Mälestus lemmikkoerakesest Muksist.
Ja nastikud, keda Viive Aamisepp ei väsi pelgamast, ehkki on aastaid end ussilembesemaks harjutanud.
“Mina olen aednik, Allan on peremees ... aga kes sina seal oled?” viskab Volli Käro abikaasa poole kelmi küsimuse.
Hiiumaal valmib igal suvel pudelike pere salapäraselt mahedat jõulujooki, mida jagub terveks aastaks. Iga kord erinev. “Kõikehõlmav,” ütleb Viive Aamisepp. Just nendest marjadest, mida pakub üks või teine suvi.
“Sel aastal sõid linnud kõik kirsid ära,” mainib Volli Käro. Näitlejapaar, kes laval saanud suhteliselt harva koos mängida, ootab pikisilmi suve.
Ent lähipäevil algavad Viive Aamisepal proovid August Strindbergi “Isaga”. “Üllar (lavastaja Üllar Saaremäe – toim) lubas, et järgmiseks hooajaks on ka mulle midagi. Eks siis näe,” märgib näitlejanna.
Volli Käro Viive Aamisepast
Oluline, et oleme hästi erinevad inimestena, see ongi meid nii kaua koos hoidnud. Mulle on hästi meeldinud, et ta on niisugune visa ja järjekindel. Mina kui rohkem liblika tüüpi inimene olen õppinud temalt põhjalikkust.
Missugune on ta näitlejana, ei oskagi kohe öelda. Pikas elus on olnud üks osa, kus Viive on mind tõeliselt üllatanud – Tšehhovi “Kolme õe” Mašana. See oli rabav hetk. See oli niivõrd ehe esitus, mitteviivelik esitus.
Tal on muidu hästi suur kontroll peal. Seal oli ta sellest vaba. See on hetk, mis jääb mällu.
Armusin temasse, kui ta mängis Juliat lavastuses “Romeo, Julia ja pimedus”. Ma polnud siis veel teatriski. See oli möödunud sajandil.