Kultuur: Toomas Suuman - teatrihoidja tee all musta ajalae

Mõned Toomas Suumani tuhandest (teatri)palgest. Majahoidjast Juhan Liivani. Kusagil kulisside taga on Mefistofeles. Foto: montaaž

Seletuskiri, miks ei ole mina suuteline looma Toomas Suumanile pühendet läkitust selsinatsel sulnil lehekuul anno 2006.

Oo, nii meeleldi pihiksin toimetajale: “Mina ei suuda lähiajal mitte silpigi skribeerida. Homme jään mina haigeks!” Aga oh paraku, ei mõista ma seda veenva resoluutsusega lausuda, ei usuks ma ennast isegi, saati siis teised. Kirjutamine nii ehk nii on krooniline haigus, nagu ka teatritegemine, diagnoosiks “kestev palavik”.

Võiksin puigelda ka oma elatud elu slepi tõttu, komplekside kaitsevalli taha varjudes. Üks vääramatu tõik: mina olen vähemasti pool oma teadliku teatrivaataja elust eelnimetet persooni elik näitlejahärra Suumanit võrdlemisi võimsalt peljanud. Temast targu kaugemale hoidnud, kartes end vastu ta isiksuse nurki ära lüüa.

Et miks küll nõnda? Vastust teavad vaid tuul ning iginoor Mefistofeles. Ent nüüdki veel väiksemat sorti mänguruumis vahel võpatledes põrkun tagasi, kahandan end toolil tillemaks, saades puudutet Toomas Suumani näitlejaväe heidutavast intensiivsusest.

Aga ei see ole enam pärssiv pelg, pigem hämmastusega tembit vaimustus mängutõeluse karmi kauni maksimalismuse ees.

Sestap kuulutan keerutamata: minu sulg jääb nõdraks. Minu mõttelend minetab tiivad.

Ma kuulan ega väsi kõrv...

Mulle on viimaseil ajul osaks langenud piiritu rõõm ja au: viibida vahetevahel kuuldeulatuses, kui isand Suuman lugusid pajatab. Kõigil mõeldavail ja mõeldamatuil teemadel on temal kaalukaid sõnu varuks. Igast ta loost võrsub vabavärsiline poeem, olgu või kaherealine. Aforistlik on ka tema tähendusetiine vaikimine.

Tema pillab oma elukunstilisi monolooge, repliike, remarke tungiva talumatu kergusega, rõhuka tahumata elegantsiga. Tumma ja aplana olen osa saanud tema sõnataiduri talendist, tema jutuvestja ürgväest, tema ema- ja isakeele tantsisklevast trafaretivabast valdamisest.

Kui Toomas Suuman laskub sarkasmini päevapoliitika aadressil, sünnib filosoofiline traktaat. Triviaalseimast pisiseigast paisub kosmiline üldistus.

Kui ta aga usaldab kuulajale mõne tuumaka juhtumuse enese või oma suguvõsa saagast, siis sähvivad õhus vaimsuse mõõgad, siis lehvivad ta ümber ja ta sees jõulised legendid.

Peaksin olema sõge, jultunud ja puruloll pealekauba, et sellisele sõnameistrile omalt poolt pakkuda sõnu, sõnu, sõnu...

Liiatigi on terves meie musta laega vabariigis ometigi avalik saladus isand Suumani põhjusmõtteline tõrksus isiklike tähtpäevade suhtes. Kogu tema olemusest hoovab suveräänset põlgust tühise kiidukõma vastu.

“Mind ärge austage!”

Mind kummitab kirglik kaader Rakvere teatri sündmuse erikaaluga lavastusest “Johannese passioon”. Olen näinud seda paarkümmend korda ilmsi ja paarsada korda unes Näen taas ja taas, kuis isand Suuman Juhan Liivana põlvitab hallil kastil ning range paatosega vannutab kõiki surelikke, kes tema mõjuväljas: “Mind ärge austage – ei iial iganes! Üks valus vale mõiste on liikvel aja sees!”

Kes sellist üleskutset tõena ei võta, sellele langeb Liiva Juhani lumehelbeke ülalt ahelais väänlevast ajalaest kolaki pähe. Tasa! Tasa! Kes enda kanda võtab austamise, jääb elama vaid selle helbekese all.

Toomas Suuman on Nähtus. Kahtlemata. Tingimata. Üleni, halli juuksepatsi viimse karvani. Äraütlemata kosutav on igal nn reaetendusel veenduda, et püüne pääl viibib üks mees, kelle personaalsus laval ei lahustu. Mitte üheski täismängus, aga poolikute mängudega ei ole temal pistmist.

Toomas Suuman on mees missiooni ja isikupäraga. Omale majahoidjaks teda palgata vahest ei tihkaks, ega mul olegi maja, mida hoida – aga Teatri Vaimu Hoidjana on tema tõesti asendamatu ja ammendamatu.

Antagu talle vaid aega atra seada, jäetagu talle taevalisi tunde lahedas laiskuses manduda, küll siis töö lausa lendab käes! Nõnda valmib, nõnda kannab meid kõiki tõhus aegade sild üle fragmentaarsete juhukraavikeste. Näidaku Toomas Suumani kellad aina tee aega.

Pille-Riin Purje