Krutskitega näitlejanna: Tiina ja Huck

Ellen Grünfeldti lava-aastakümnetesse kuuluvad nii kraadepoiss Huck Finn kui ka traagilised ja koomilised naised. Foto: montaaž

Aastal 1940 astus Rakvere teatritegijate juurde 24aastane talutütar Ellen Grünfeldt, hinges suur soov saada näitlejaks. Järgmisel aastal sündis August Kitzbergi “Libahundi” Tiina. Esimene.

Viimase lavarolli tegi ta aastal 1979 lavastatud Anton Tšehhovi “Onu Vanjas”.

Missugune paistab Ellen Grünfeldt, kes saab täna 90aastaseks, ja tema teatriaastakümned kolleegide pilguga?

Eva Novek: mõnikord olime porised ja kirpe täis

Esimene mälestus on teatrikooli ajast, kui käisin Rakveres “Libahunti” vaatamas. Järgmine kohtumine oli Lõuna-Eesti teatris.

Kui tulin 1954. aastal Rakverre, oli Ellen juba siin primadonna ja esimeste osade mängija. Ja ta vääris seda võimete poolest.

Esialgu sattusime paralleeltruppidesse, aga esimene unustamatu koos mängimine oli “Tom Sawyeris”, kus tema oli Huck Finn ja mina Tom. Ellen mängis vapustavalt.

Mõnikord olime porised ja kirpe täis – surnuaias roomamise stseenis olid küll nõndanimetatud rohumatid all, aga rahvamajade põrandad olid, nagu nad olid. Kui tüki lõpetasime, olime mustad ja koledad. Alati vaatasime rahvamajas kõigepealt, missugune see lava seal on. See oli ilus aeg.

Ellen oli ikka tõsine teatriinimene. Tema noomis teisi, kui keegi midagi ebaeetilist tegi. Kui ta suitsetamise maha jättis, sai temast kõige kangem suitsetajatega pahandaja. Ütleja ta oli, aga jäi ikka viisakuse piiridesse.

“Tema, tema armastatu ja kohver” (pildil) oli komöödia, mida kohutavalt naerdi. Ükskord üks naine saalist hüüdis: “Jätke järele, ma enam ei või!” Ise ka vahel naersime. Ellen mängis seal kandvat rolli – tõusikust prouat - ja mina tema poega.

Seal oli kohvijoomise stseen, kus koogid olid laual. Meie saime kooki süüa, aga Ellen pidi kogu aeg rääkima. Ütles küll, et jätku talle ka kooki, aga ei midagi. Siis ta laskis jutu lahti, et Aleksandrikoogid läigivad laval sellepärast nii hästi, et ilusama väljanägemise nimel lakub inspitsient need enne lavale panemist üle. Me ei teinud väljagi, teadsime, et see nagunii nii ei ole, aga Edgar Valgel ei läinud etendusel suutäitki kooki kurgust alla.

Ellenile sobisid hästi karakterrollid. Ta mängis täisverd naisi. Kui on annet, siis lööd ikka läbi. Teinekord see õppimine ka ei aita. Ega seda asja ikka ära ei seleta, see lihtsalt on.

Ellen on alati olnud tugev inimene, sõbralik ja lahe seltskonnainimene. Ning alati kahe jalaga maa peal.

Viive Aamisepp: kriukalik ja maalähedane

Mina vaatasin teatrisse tulles, silmad ümmargused, auväärset daamidekolmikut Ellenit, Mare Voogi ja Fausti Turbanit – kes sel ajal polnudki ju teab mis vanad, aga väga mitmesuguseid aegu läbi elanud. Tundus, et Fausti ja Ellen vaatasid algajate peale natuke kõrgusest. Nad olid ju iseõppijad, teatrisiseses karmis valikus vee peale jäänud. Kui palju on siit teatrist inimesi läbi käinud, aga nemad suutsid jääda. Ellen oskas enda eest seista.

Ellenil tulid eriti hästi ja väga ehedalt välja maanaised, sellised kriukalikud ja maalähedased naised. Tundus, et ta mängis neid naudinguga.

Kui Ellen miski oli, siis ta oli põhjani – kui heas tujus, siis heas tujus, kui tuju oli halb, siis üleni halb, mingit vindumist või pooles vinnas olemist ma temast ei mäleta. Krutski kuulus lahutamatult tema juurde.

Volli Käro: niisugune isekasvanud tamm

Muidugi mäletan tema Huckleberry Finni, siis ma polnud veel Rakvere teatris.

Sattusin teatrisse 1965. aastal. Olin nii kohutavalt vaimustuses vanema generatsiooni näitlejatest, käisin igal õhtul vaatamas. Mängiti vaimustavaid karakterrolle.

Ellen oli laval ikkagi väga ere nähtus. Niisugune isekasvanud tamm – kui daami kohta tohib nii öelda. Niivõrd tugevasti juurdunud teatrisse, teadis täpselt, mida üks näitleja peab laval tegema. Nii eheda natuuriga. Tal on olnud iseõppijana hämmastavalt õige teatritaju – kui kiiresti ta võttis omaks Moskva lavastaja Nataša Petrova töömeetodi, mis jäi paljudele arusaamatuks. Mängisime koos Petrova lavastuses “Onu Vanja”. Ellen oli ema rollis väga kirglik ja võimukas, minu konflikt emaga oli temaga mängides lavastuslikult hästi õige.

Ellen on alati olnud väga otsekohese ütlemisega. See oli sel ajal üsna haruldane. Kõik ju pelgasid. Aga küllap ta ka elukogenud inimesena piiri teadis. Vahel ta paistis pahur, samas mäletan Ellenit bussis naljajutte rääkimas.

50. sünnipäevaks kinkis teater Ellenile külmkapi. Olin šokeeritud, et näitlejale ei kingitagi maali või mõnda muud kunstiteost. Aga külmkapp oli tollal üsna haruldane asi. Aastate pärast, sel perioodil, kui midagi polnud saada, sain ise samuti juubeliks külmkapi. Olin õnnega koos, ja usun, et Ellen omal ajal samuti.

Helgi Annast: meeletu huumorisoon

Minu esimene mälestus Ellenist on tema Huck Finn. Nägin seda koolitüdrukuna ega teadnud, et seda rolli mängib naine. Pärast oli hirm läbi metsa koju minna. Ellen oli Finnina väga koloriitne kuju, jäi eredalt meelde.

Eesti teatri ajalugu teab teda kui üht esimest hästi ja jõuliselt mängitud “Libahundi” Tiinat.

Ellen on niisugune Tootsi-tüüp, natuke rüblik. Huvitav jutustaja, väga artistlik, üdini näitleja. Ta on säilitanud siiani silmade sära, mõtteerksuse ja artistlikkuse. Ja see meeletu huumorisoon, ka rasketest asjadest rääkimisel. Küllap on see sisemine jõud ja optimism teda elus rasketel aegadel aidanud.

Katrin Somelar, grimeerija: asjad võisid lennata

Mina kartsin Ellenit esialgu kangesti. Ta tundus niisugune tõre. Ükskord pidin talle soengut tegema, siis lausa käed värisesid. Kui talle miski ei meeldinud, siis ütles otse. Kui miski ta ära vihastas, siis võisid asjad lennata.

Hiljem õppisin teda tundma, sain aru, et tore ja humoorikas inimene. Tõeline primadonna.