Simuna rahvamaja meenutab möödunut

Simuna kultuurimaja kunstiline juht Auli Kadastik tegi reedel veel viimaseid ettevalmistusi juubelipidustusteks. 45 aastast on meenutada palju juhtumisi ja inimesi. Foto: Tairo Lutter

Simuna kultuurimaja kunstiline juht Auli Kadastik tõdes rahvamaja 45 aastale tagasi vaadates, et juurtega kohas on hea kultuuri teha.

Rahvamajal täitus 45. aastapäev. Keda ja mida nendest aastatest mäletada on?

Meie juubeliõhtu ongi suures osas meenutusõhtu. Sellest ka nimi “Me mäletame”. Kui me maja neljakümnendat aastapäeva tähistasime, oli see pühendatud maja asutajale Eduard Rattasepale.

Tookord seisis meie kõrval ka Laine Pruunsild, keda tänaseks päevaks enam ei ole. Ja selle juubeliõhtu pühendame siis temale. Laine lahkus rahvamajast töölt 1986. aastal, kuid seotuks sellega jäi ta veel aastateks.

Mida te Laine Pruunsillast mäletate?

Just Laine oli see, kes minu siia meelitas. Nüüd juba viisteist aastat tagasi.

Ta oli siis juba aastaid sellest ametist eemal olnud, kuid võttis kultuurimaja elust ikka osa.

Ja Laine ... Ta oli hästi särtsakas ja lõbus. Lainega seoses tuleb mulle väga eredalt meelde üks asi. Eakate tuba on meil teisel korrusel, täpselt meie köögi all. Kui Laine seal toas telefoniga rääkis, oli ta alati väga lõbus ja naeris. Ega ta kellegagi tõsisel toonil rääkinudki.

Tema rääkis telefoniga ja naeris, mina naersin üleval köögis. Tal oli hästi nakkav naer. Et kas oli midagi naerda või mitte, kindlasti naersid kaasa.

Ta oli innustaja. Ta käis sul niikaua kannul, kuni sa läksid mõnda ringi või tegid seda, mida ta palus. Selline lootuseandja, kes süstis sulle tahtmist ise midagi teha.

Ja lõi ta ju veel eakate klubi, kui oli ise juba üsnagi eakas, üle seitsmekümne.

Tänutäheks sai ta 2004. aastal Avanduse valla auliikmeks, oli volikogu liige. Kõrge eani oli ta särtsakas, meie hing ja säde.

Ilma rahvamajata Simunat ette ei kujutaks.

Ilmselt oleks Simuna rahvamajata midagi muud. Meie maja avati 1961. aastal ja 1964. aastal pani juhataja ameti maha Eduard Rattasepp.

Oli selline aeg, mil ei saanud teha ainult kultuuritööd, vaid seda pidi tegema teiste tööde kõrvalt, sest kultuuritöö ei toitnud ära.

Ka Rattasepp oli tegelikult kellassepp, töötas tuletõrjes, oli spordi eesotsas.

Ja tema lahkumisest kuni 1969. aastani valitses selline kurb olukord, kus üks inimene töötas siin aasta, siis teine ...

Maja tühjana ei seisnud, kuid järjepidevat tegevust ei olnud.

Üks inimene lihtsalt ei jõudnud seda teise töö kõrvalt.

Ja 1969. aastal ei olnudki kedagi, kes oleks tahtnud rahvamaja eesotsas olla. Isetegevuslased leppisid omavahel kokku, et sina oled nüüd ühe kuu, sina järgmise. Aga teised ei saanudki proovida, esimesena juhtimise enda kätte võtnud Laine ühest kuust sai 17 aastat.

Laine oli maasool, kes puhus sellele kohale elu uuesti sisse. Ta oli väga armastatud. Tema on see, kes meenutusõhtule inimesed kohale meelitab.

Ilmselt on rahvamaja roll täna hoopis midagi muud kui aastakümneid tagasi?

Esiteks on juba inimesi tunduvalt vähem ja seetõttu käib rahvamajas vähem inimesi.

Teiseks on nüüd igal pool ümberringi kättesaadav nii palju kultuuri, mida ennemalt võib-olla ei olnud.

Näiteks omal ajal, 70ndatel aastatel tegi rahvamaja tohutult popiks see, et tal oli oma bänd. Oma poiste pilli järgi on ju ikka mõnus tantsida.

Omaette põhjus, miks rahvamajas aina vähem inimesi käib, on ka see, et Simuna on liiga väike koht, et noortel oleks tööd. Otsitakse tööd kaugemalt. Ja minnakse siit ära.

Nii et noortele on rahvamaja uks võõraks jäänud?

Noortele on küll tantsu- ja lauluringid, aga noori käib vähe.

Varem oli siin diskosid rohkem, kuid pärast Väike-Maarja valla ja kultuurimajaga ühinemist on peod ikka rohkem seal.

Oleme püüdnud noorteklubidega tööd teha. Aga see on nagu eakate klubigagi: noored peavad ise initsiatiivi näitama ja seal eesotsas olema. Keegi teine seda teha ei saa.

Ja palju neid noori üldse ongi jäänud. Aga vaatamata sellele töötab meil 13 isetegevusringi üle saja osavõtjaga. Nii et kurta ei saa.

Seega õhtuti rahvamaja akendes tuled põlevad?

Ringide poolest on vabad ainult reede ja laupäev. Töö käib ka pühapäeval.

Linetants, kõhutants, showtants, ka näitering on taas jalad alla saanud, rahvatantsurühmad, naisansambel, laste lauluansambel, tegevust mudilastele.

Suuremaid üritusi on kolm-neli korda aastas. Ennemalt oli ka Pereklubi, kuid rahvast jääb järjest vähemaks ja 40 inimesega on raske seda teha.

Meil on hästi kultuurne rahvas, meil on seltse palju. Eriti aktiivne on naisselts ja samuti eakate klubi Elurõõm, kes on särtsakad ja väsimatud.

Meil on üks au ja uhkus ka: üks ring, mis on 45 aastat järjepidevalt tegutsenud.

Auli Kadastik küsib ja vastab ise: “Miks on Simunas hea kultuuri teha?“

Simuna on juurtega koht, kus on oldud põlvkondade viisi. Vanaisad ja -emad on käinud siin rahvamajas ja tuleb noorem põlvkond ka. Seda iga koht enda kohta öelda ei saa. 15 aastat pole ka teab mis pikk aeg, kuid ma tunnen kõiki oma inimesi. Inimesed hoiavad kokku, see koht on nii kokku kasvanud. Ega seda oskagi tegelikult seletada. Ma ei kujutaks ettegi, et ma peaks kuskil mujal vägesid juhatama. Ma ei tahaks.

Maja elab ainult tänu aktiivsetele inimestele

Laupäeval avati rahvamaja 45. sünnipäeva üritusel “Me mäletame” hoone fuajees mälestustahvel kahele rahvamajajuhatajale: Eduard Rattasepale ja temalt ameti pärinud Laine Pruunsillale.

Kohaliku kunstniku Hillar Kägu valmistatud puust tahvlil on kujutatud mõlemad armastatud rahvamajajuhatajad.

Samuti oli pidulisi tantsutama tulnud Reet Linna.

Rahvamaja elujõulisuse taga on alati olnud kohalikud inimesed.

Kui Simuna haridusseltsi hoone 1944. aastal sõjatules hävis, tegutsesid taidlushuvilised Simuna koolimajas.

1957. aastal hakkasid nad ehitama uut rahvamaja. 1961. aastal avatud uue maja ehituseks saadi raha kohapeal lavale toodud “Rummu Jüri” etendustest ning hiljem toetusena isetegevuslaste püüdlusi märganud riigilt.

2000. aastal tehti rahvamajas kapitaalremont ja värske välimuse sai ka maja 200kohaline saal.

Praegu tegutseb Simuna rahvamaja Auli Kadastiku juhtimisel. Ringe juhendavad Lehte Sirelpuu, Angela Raik, Eve Sarnet, Eve Põldmaa, Tiia Lepp, Ly Niinelaid ja Epp Kaljos, kelleta Auli Kadastiku sõnul oleks rahvamaja toimimine mõeldamatu. Samuti ei jõua ta ära kiita majahoidja Elle Randa.