Sport: Võimlemine, mis teeb lapsest energiapommi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tapa TantsuStuudio X Pluss tüdrukud harjutavad Tapa spordihoone fuajees Idla-võimlemise trennis palliga liikumisi, esiplaanil Luise Risthein.
Tapa TantsuStuudio X Pluss tüdrukud harjutavad Tapa spordihoone fuajees Idla-võimlemise trennis palliga liikumisi, esiplaanil Luise Risthein. Foto: Tairo Lutter

Tapal õpivad tüdrukud jooksma ja kõndima erilise võimlemissüsteemi järgi, mille on aastakümneid tagasi loonud Eesti juurtega, aga Rootsis elanud võimlemispedagoog Ernst Idla.

Tapa spordikeskuse fuajees kõlab kolmapäevaõhtuti reibas rütmiline muusika ning punastes T-särkides tüdrukud sooritavad selle saatel mitmesuguseid liikumisi. Kord ühekaupa, kord paarides või hoopis ringis. Kolonnis üksteise taga harjutavad lapsed “kitsejooksu”, neljakesi kõrvuti olles iselaadset karusselljooksu.

Siis võtavad nad kätte palli, põrgatavad ja veeretavad, viskavad üksteisele ja püüavad kinni. Liikumine meenutab mõneti tantsu, on kerge ja õhuline. Tüdrukud on õhinaga asja juures ja nad näitavad oma rõõmu heldelt välja.

Iva on lihtsuses

“See ongi Idla-võimlemine,” lausub kena naeratuse saatel Pille Vinter, TantsuStuudio X Pluss võimlemistreener, kes on Tapal 17 aastat õpetanud rühmvõimlemist, akrobaatikat ja lavatantsu, nüüd aga läbinud maailmakuulsa Idla-võimlemise koolituse. “Tüdrukutele see meeldib, nad on pärast trenni tõelised energiapommid, väsimusest pole märkigi.”

Seda öeldes pistab ta plaadimasinasse järgmise CD. Muusika on selle võimlemise juures väga oluline. Need on originaalsalvestised ajast, mil Ernst Idla abikaasa klaveril ise võimlemist saatis - iga harjutuse ja elemendi õppimiseks ekstra komponeeritud ja sisse mängitud.

Treeneri sõnul on Eestis enne sõda loodud, Rootsis edasi arendatud ja nüüd tasapisi Eestisse tagasi jõudev Idla võimlemissüsteem oma õpetamise metoodikaga harjutajatele hästi vastuvõetav.

“Iva on lihtsuses ja loomulikkuses, kuid selle saavutamine on rühmas raske, sest paljud lapsed on juba ära rikutud teiste liikumistega. Tuleb hakata ümber õpetama, loomulikult liikuma,” leiab Pille Vinter.

Ilu ja hing liigutuse sisse

“Idlal on oma metoodika, näiteks jooksu õppisid tüdrukud mul kolm tundi, enne kui said selgeks, kuidas selle süsteemi järgi peab jooksma. Jooksu tempo vaheldub – kõnni või hüplemisseeriatega. Kokku saab hea rütmikaharjutuse, sest laps peab õppima kuulama, “jätkab Pille Vinter.

Aga on veel kõnniharjutused, hüplemised, vetrumised, hood, juhitud ja juhtimata liigutused, lihtsad hüpped, palli käsitsemine, ning kõige tähtsam - kehakool.

Idla-võimlemine annab harrastajale kena rühi, sujuvuse, painduvuse ja liikumise mõtte. Selles pole iluvõimlemisele omaseid ulatuslikke sirutusi, see pole ka lihtsalt liikumiste jada, millel pole hinge.

“Liigutused on loomulikud: kätele tuleb anda hoog läbi impulsi, nagu selle suurus on, ja siis tuleb seda juhtida,” kirjeldab Vinter.

“Kõige tähtsam on see, et seda tehakse hingest ja väga loomulikult ja püütakse anda liigutuse sisse kogu ilu - nii sisemine kui välimine. Mitte midagi ei tehta lihtsalt tegemise pärast,” rõhutab ta.

Rootsis tegeleb Vinteri sõnul juba neljas põlvkond Idla-võimlemisega, rühmad on keskustes nii lastele kui ka täiskasvanutele, aga eliitrühmi - “Idla-tüdrukuid”, kes selle alaga süvendatult tegeleksid ja seda üle maailma esinedes propageeriksid - seal enam pole.

Idla tagasi koju

Taasiseseisvunud Eesti sai Idla-võimlemist pärast poole sajandi pikkust vaheaega esimest korda näha 1989. aasta aprillis, mil Rootsist tulnud “Idla-tüdrukud” Tallinna linnahallis oma vaimustava esinemisega vaatajate südamed võitsid.

“Imetleti nende tüdrukute kehade treenitust, laitmatut koordinatsiooni mängus kolme palliga, liigutuste nõtkust, loomulikkust ning nakatavat elurõõmu, mis kandus suurde saali eriti Idla ainulaadse kõnni- ja jooksukooli harjutuste esitamisel,” meenutab Vinter.

Tänaseks on Idla pere eestvedamisel teoks saanud projekti “Idla tagasi koju” käigus koolitatud kümmekond võimlemisõpetajat, kelle hulgas on Lääne-Virumaalt Pille Vinteri kõrval veel Ulvi Eenmaa Rakverest ja Tatjana Sedõševa Tapalt. Eestis on nüüd diplomeeritud Idla-võimlemise pedagoogid.

Jaanuaris Rootsis toimunud lõpuseminaril said kursuslased ise praktiliselt tunnetada Idla süsteemi mõju, tutvuda sellega seestpoolt. Rootslannade esitatud katkendid vaheldusid nendesamade harjutuste õppimisega koos Ernst Idla tüte Daisy juhendamise ja metoodiliste selgitustega.

“Saalis valitsenud positiivne õhkkond kinnitas Daisy nõuet: õpetamise meetod peab last julgustama katsetama, et ennast avada, mitte heituda ebaõnnestumisest, tunni emotsionaalsus on selle mõjukuse eelduseks.”

Sobib kõikidele

Pille Vinter loodab, et Idla-võimlemine leiab Eestis toetajaid. Harjutusvara saab edukalt kasutada võimlemisveerandi koolitundides ja igas vanuses naiste tervisevõimlemise rühmades.

Idla projekti käigus on taastatud ja välja antud CD Idla võimlejate originaalmuusikaga, mitmekülgse harjutusvara süstematiseeris Daisy Idla Nilsson koos abikaasa Bertil Nilssoniga.

Idla süsteemi järgi treenivaid Tapa tüdrukuid võib Pille Vinteri sõnul laval esinemas näha sügisel Rakveres, kui Rakvere spordiselts Kalev oma juubelit peab ja võimlemispeo korraldab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles