Kodulugu: Määris sündisid kummikindad ja Kuradisild

Andres Pulver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Määri mõisa härrastemaja, kus Werner Zoege von Mannteuffel 150 aastat tagasi sündis, enam ei ole. Mälestus tähtsast mehest elab aga edasi.
Määri mõisa härrastemaja, kus Werner Zoege von Mannteuffel 150 aastat tagasi sündis, enam ei ole. Mälestus tähtsast mehest elab aga edasi. Foto: Repro

Eestimaalt on sirgunud mitu kuulsat arstiteadlast, kelle hulgas üks tuntum oli kunagine Vene tsaari auihuarst Maximilian Friedrich Werner Zoege von Mannteuffel, kes sündis 13. juulil 1857. aastal Määri mõisa omaniku pojana.

Isa poolt pärines Werner Zoege von Mannteuffel baltisaksa põlisaadlist, ema poolt Šoti päritolu Parrotite suguvõsast. Ema vanaisa oli Tartu ülikooli esimene rektor ja tuntud teadlane Georg Friedrich Parrot (1767-1852), ema isa aga Tartu Ülikooli füsioloogiaprofessor Friedrich Parrot (1791-1849).

Ilmselt saigi ka noor Werner oma teaduspisiku just emapoolsetelt esivanematelt, sest isa suguvõsas varem eriliste vaimuannetega hiilatud ei oldud, kuigi ka sealtpoolt võrsus hiljem nii mõnigi tuntud mees.

Tähtis tohter

Alghariduse sai Werner Zoege von Mannteuffel Tallinna Toomkoolis, mille lõpetas 1878. aastal. Seejärel õppis ta kuni 1885. aastani Tartu Ülikoolis arstiteadust, järgmisel aastal aga kaitses juba doktoriväitekirja “Veresoonte kahinatest veresoonte vigastuste puhul”.

Zoege von Mannteuffeli üliõpilaspäevil oli Tartu Ülikooli arstiteaduskonna teadustegevus heal järjel. Seal töötas hulk silmapaistvaid teadlasi, kes kahtlemata avaldasid noore teadlase kujunemisele suurt mõju.

Pärast väitekirja kaitsmist asus Zoege von Mannteuffel tööle oma õpetaja Edward von Wahli kirurgiakliinikusse, alul vanemassistendina ja aastast 1889 dotsendina. Pärast von Wahli surma 1891. aastal lõi Zoege von Mannteuffel Tartu linnahaigla baasil kirurgiaosakonna, millest hiljem sai ülikooli hospitaalkirurgia kliinik. Ka õpetas ta ülikoolis tudengitele üld- ja hospitaalkirurgiat.

1904.-1905. a võttis Werner Zoege von Mannteuffel Punase Risti sanitaarkolonni ülemana osa Vene-Jaapani sõjast, mille järel ta määrati Nikolai II auihuarstiks.

1906. aastal osales ta Londonis Venemaa Punase Risti esindajana Genfi konventsiooni väljatöötamisel.

1905. aastal valiti ta küll ka Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku juhatajaks, ent samal ajal jäi ta endiselt üheks juhtivamaks jõuks Venemaa Punases Ristis. Ka Esimesest maailmasõjast võttis Zoege von Mannteuffel osa just nimelt Punase Risti sanitaaršefina ning hiljem Looderinde kindralkonsultandina.

Eesti riigi iseseisvudes kutsuti Zoege von Mannteuffel meie sõjaväe kindralkonsultandiks kirurgia alal. Sellele ametikohale jäi ta peaaegu oma surmani, praktiseerides siiski kõrvalt ka eraarstina.

14. märtsil 1926. aastal oli kirurg Werner Zoege von Mannteuffel teel ühe oma patsiendi poole, kui teda ootamatult tabas südameatakk, mis sai saatuslikuks. Doktor maeti suurte austusavalduste saatel Kopli kalmistule.

Revolutsiooniline ettepanek

Arstiteadlased tunnevad Werner Zoege von Mannteuffelit kui ühte südame- ja veresoonekirurgia rajajatest. 1895. a sooritas ta esimesena arteri ja alumise õõnesveeni õmbluse, 1899. a alustas ühena esimestest südame opereerimist laskevigastuste puhul. 1903. a õnnestus tal esimesena eemaldada südamest kuul.

Suurt kuulsust tõid Zoege von Mannteuffelile tema tööd soolestiku läbimatuse ja pimesoolepõletiku kohta. Mitu tööd on pühendatud ka välikirurgiale.

Vene-Jaapani sõja kogemuste alusel soovitas ta näiteks haavatute transportimiseks väliolukorras soome käru-vankrit, mis oli täielikuks uudiseks. Selle eest premeeris Rahvusvaheline Punane Rist teda 1907. aastal.

1907. aastal tegi Zoege von Mannteuffel revolutsioonilise ettepaneku, soovitades kirurgidel kasutada opereerimisel kummikindaid.

“Ma olen siiralt rõõmus ja uhke selle üle, et nüüd tarvitavad kõik kirurgid kindaid; mitte igaüks ei saa näha, kuidas tema hea idee levib üle kogu maailma; ja kui seejuures idee autor mõnikord unustatakse, on see siiski parem, kui et kasulik mõte ise oleks jäljetult kadunud,” on ta ise hiljem meenutanud.

Werner Zoege von Mannteuffelil oli ka hulgaliselt õpilasi, kellest tuntuim on kahtlemata kuulus vene kirurg Nikolai Burdenko, kes analoogselt oma õpetajaga tõusis oma kodumaa (NSV Liidu) armee peakirurgiks.

Robin Hood

Kaasaegsete mälestuste kohaselt iseloomustasid Werner Zoege von Mannteuffelit eelkõige humaansus ja ülim kohusetunne.

Arstina oli ta omamoodi Robin Hood, kes nõudis suuri honorare rikastelt ja andis vaestele raha rohtude ostmiseks.

Zoege von Mannteuffel oli väga mitmekesiste huvidega, sageli olid tema huvialad seotud suure loodusearmastusega. Ta oli küllalt korralik kunstnik, maalides enamasti merevaateid, kuni elu lõpuni tegeles ta ka aktiivselt purjespordiga ning oli Tallinna jahtklubi kommodoor.

Viimastel eluaastatel tegeles Zoege von Mannteuffel aktiivselt musitseerimise ja heliloominguga. Tema aktiivsel moraalsel ja materiaalsel toetusel püstitati Tartusse Toomemäele kuulsa kirurgi Ernst von Bergmanni mälestussammas.

1913. aastal ehitati Toomemäele kliinikute taha uus sild, mis pühendati Romanovite dünastia 300 aasta juubelile. Silla ehitamise algataja ja üks suuremaid finantseerijaid ei olnud keegi muu kui Werner Zoege von Mannteuffel. Rahvasuu tunneb seda silda Kuradisillana. Ei ole vist vaja erilist leidlikkust, et ära arvata miks. Ikka kuulsa mehe nime järgi.

Tohtrihärra pidas oma hoidjatädist lugu

Väike-Maarja kandi ajaloo uurija Hanno Tamm rääkis, et tema vanavanaema Emilie Tõnisson oli noore tüdrukuna Määri mõisas Werner Zoege von Mannteuffeli lapsehoidja ehk bonne.

“Kui Emiliel ja tema abikaasal Jakob Tammel sündis poiss, kellest sai hiljem minu vanaisa Juhan, palus Emilie Werner Zoege von Mannteuffelil olla lapse ristiisa,” ütles Tamm ja lisas, et kuulus tohtrihärra tuli oma kunagise hoidja palvele vastu.

1905. aastal jäi Emilie Tamm raskesti haigeks ja saatis oma minia Werner Zoege von Mannteuffeli juurde. “Professor helistas Tartust Määri mõisa ja laskis hobused Kiltsi raudteejaama saata ning tuli kiiresti kohale,” pajatas Hanno Tamm.

Tohtrihärra vaatas oma hoidja üle ja kutsus naise kiiresti enda kliinikusse Tartusse. “Emilie viidigi sinna, kuid paraku oli vähk, ehk nagu siis öeldi - kreeps -, arenenud liiga kaugele ja enam ei olnud midagi teha,” lausus Hanno Tamm.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles