6. august a. D. 1967, mil kanad enam õhust maa peale ei saanud tulla

“Veel möödunud nädalal ohkas maamees, kes Porkuni järve äärde keha kastma tuli, taeva poole vaadates: “Ei need pilved meile vihma too.”

Pühapäeval vihm tuli ja veel missuguse maru ja tormiga! Sellist pole tükk aega nähtud. Katuste lahutamine oli tormile päris tavaline asi.

Teetöölistel, kes kevadel lumeredelid maanteede äärde suveks hakki panid, ei olnud sellest tööst kasu, sest torm lahutas need päris ära ja kandis osaliselt isegi teele. Assamalla juures oli torm teele sellise puumüraka murdnud, et autod mööda ei pääsenud.”

Niiviisi kirjeldab 1967. aasta kuulsat augustitormi tolle aasta 10. augusti Punane Täht.

Tegelikkuses olid lood siiski pisut hullemad, sest samas lehenumbris on ka Rakvere Rajooni TSN Täitevkomitee otsus “Tormikahjustuste likvideerimisest”, mis kohustab ettevõtete ja majandite juhte ning külanõukogude esimehi kohe esitama andmed tormikahjustuste kohta.

Abi tuli Lõuna-Eestist

Järgmises, 12. augusti lehenumbris on tormikahjudest juba pisut pikemalt juttu.

Väga rängalt käis marutuul ümber kolhooside ja sovhooside madalpingevõrkudega.

Näiteks 6. augusti öösel kella kahe-kolme ajal oli pime praktiliselt kogu Rakvere rajoon ja veel 8. augusti õhtuks oli suur osa rajoonist endiselt ilma elektrita. Torm purustas pea täielikult Rakke alajaama.

Sideliinid said kõige rohkem kannatada traatidele langenud puude tõttu.

Eriti palju juhtus seda telefoniliinidega mere ääres, Vihula ja Võsu kandis.

Palmse ja Ilumäe vahelisele liinilõigule langes peale 18 suurt puud. Telefoniside oli pärast tormi häiritud oktoobri lõpuni.

Väga suurt kahju tegi torm ka metsades. Rakvere metsamajandi haldusalas olevates metsades hinnati tormikahjude suuruseks 74 000 tihumeetrit.

Metsameestele saabus tormikahjustuste likvideerimiseks arvukalt abijõudu Lõuna-Eestist, sest murdunud puud püüti iga hinna eest enne lume tulekut ära koristada.

Tuul puhus kuni 35 m/s

Lääne-Virumaa ei saanud 1967. a augustitormis Lääne-Eestiga võrreldes eriti rängalt kannatada, kuid kahjud olid siinmail ikkagi suured.

Haapsalu Lossipark ja Padise park pühiti maamunalt, kuid ka meie kandi pargid olid tormi järel tugevalt räsitud.

Koguteose “Virumaa” andmetel oli tuule keskmine kiirus Virumaa rannikul umbes 5 ja sisemaal alla 3,5 m sekundis.

1967. a 6. augustil ulatus tuule kiirus Väike-Maarja ilmajaama andmetel keskmiselt 17, puhanguti 24 meetrini sekundis.

Tallinnas registreeriti tuule kiiruseks kuni 35 m/s, kuid ilmselt võis see kohati veel suurem olla.

12. augusti Punane Täht heidab ette, et linnade ja asulate koristamine mahalangenud puudest ja nende okstest edeneb aeglaselt, ning kutsub elanikke üles koristustöödel kaasa lööma.

Tormis said kõvasti kannatada ka viljapõllud, ja ajaleht teatab, et “parteialgorganisatsioonid peavad olema nii korrastustöödel kui ka viljakoristusel innustajaiks ja suunajaiks”.

Tormituulega kaasnes tugev vihmasadu, mitmel pool üle Eesti sadas vähem kui ööpäevaga maha augustikuu sademetenorm (keskmiselt 75 mm). Väike-Maarjas sadas ainuüksi öö jooksul 30 mm.

Kanad ei saa alla

Kolmekümne aasta taguseid ja praeguseid tormikahjusid on raske võrrelda, kas või juba seetõttu, et vahepeal on tehnika märgatavalt edasi arenenud, näiteks telefoni õhuliinid hakkavad kaduma.

Seetõttu lõpeb tormijutt hoopis ühe lapse hüüdega Tallinnas Meriväljal 1967. a 6. augusti õhtul: “Ema, ema! Kanad on õhus ja ei saa enam alla!”