Persoon: Kui Arvo Kruusement filmi juurde jõudis ...

Foto: Tiiu Veersalu

Oli kord Kadrina kandis üks poiss, Arvo nimi. Heledapäine nagu Arno Tali. Sammus vanaema käekõrval kirikusse ja laulis heleda häälega. Mängis klaverit, õppis kaubandust ja käis kinos. Aastate pärast tõi ekraanile “Kevade”.

“Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, et kodu, kool ja keskkond, kus sa oled sündinud, kasvanud ja koolis käinud, käivad eluaeg sinuga kaasas. Ja see algus on tihti üsna määrav,” arvab Huljal sündinud ja Kadrinas koolis käinud filmimees Arvo Kruusement.

Tema tulevikule sättis alusmüüri isa, kes oli hankinud grammofoni ja ostis plaate. Musikaalsele poisile jäid hästi meelde nii Artur Rinne kui ka Ants Eskola laulud.

Torud jäid sinnapaika

Vennaga oli neil mäng, et Arvo laulis kivihunniku otsas venna valitud laulu, ja kui too näitas, et grammofoni vedru käib maha, jättis teine laulu aeglasemaks. Kui sõideti perega sünnipäevale või pulma, pani isa alati grammofoni vankrile. Kui oli vaja laulda, oli Arvo ülesandeks viisiots üles võtta. Et vanaema võttis poisi alati kaasa nii kirikusse kui ka palvemajja, olid hästi peas kirikulaulud. Ja on peas siiamaani.

“Kuskile jäi mingisugune helin, miski piitsutas takka muusika ja kunsti poole,” mainib Arvo Kruusement mõtlikult. Koolivend Harri Ilja pistis pihku noodivihikud, ja tema hakkaski klaverit õppima. Isa käskis poisil õppida saksa keelt. “Kuidagi selline edasipürgiv vaim oli,” ütleb filmimees.

Kadrina algkoolist jäid esimeseks mälestuseks president Pätsi auks tamme istutamisel määritud püksipõlved. Klassiekskursioonist Oru lossi on tänini meeles rosaarium ning lossi uhke saal. “Küll see oli ilus! Olen näinud hiljem uhkemaidki saale, aga Oru loss ja see org jätsid noorele inimesele kustumatu mulje. Hinges oli ilmselt ilujanu või igatsus millegi niisuguse järele,” meenutab mees aega, kus ta ei osanud veel oma tulevikku filmiga seostada.

Kui Arvo rääkis kodus, et koolijuhataja Elmar Kanter oli talle kui absoluutse kuulmisega poisile saanud koha Tartusse muusikakooli trompetit õppima, tähendas isa, et kas ta tõesti ei taha elus muud teha kui pasunat puhuda, ja soovitas tal ikka ameti õppida. “Oleksin ma öelnud, et tahan näitlejaks saada, oleks asi päris hull olnud,” naerab Kruusement.

Tulevane režissöör läkski Rakverre kaubanduskeskkooli. Õppis klaverit, mängis kooli bändiga lugusid, mis jäid pähe kinofilmidest. “See kinohaigus hakkas Rakverest peale,” arvab ta.

“Vaat niimoodi elus läheb - tahad lihtsalt pasunapuhujaks saada, aga lähed hoopis raamatupidamist õppima, kuid välja tuleb ikka midagi muud - hoopis kino,” resümeerib režissöör.

Rakvere I keskkooli majandusjuhatajaks kutsutud ja keskküttetorude hankimisele keskendunud noormehele jäi saatuse tahtel ajalehest silma kuulutus täiendavast vastuvõtust Tallinna teatriinstituuti. Eksamid läksid nelja peale - ja torud jäid sinnapaika.

Moskvas traadi peal

Õpingud viisid Moskvasse teatrikunsti instituuti (GITIS), näitlejadiplom anti kätte aastal 1953. “Mõtlesin minna edasi kinoinstituuti, aga vaatasin, et sealne tase oli madalam kui GITISes, kus oli eliitklassi professuur - tsaariaegse kasvatusega. Otsustasin, et ei lähe,” meenutab filmimees toonast valikut ega ole seda kunagi kahetsenud.

Koolitama pidi mees end ise. “Vend sai surma 1944. aasta 22. septembril, kui Vene väed vallutasid Tallinna. Ta oli siis 18. Isa sellest löögist ei toibunudki ja suri 1947. aastal 53aastasena. Talul olid suured maksud peal. Ei olnud võimalik õppida, kui ei olnud tuge. Moskva eelis oli see, et kui õppisid viitele, said stipendiumile 25 protsenti juurde. Mõtlesin, et saan ennast koolitada,” jutustab Arvo Kruusement.

Stalini stipendiumi - 780 rubla kuus - teenis Kruusement välja kõnega. Välimuselt “skandinavetsile” anti karm käsk rääkida koosolekul Korea sõja vastasel teemal. Tema siis rääkis, et noored peaksid õppima, töötama, armastama, mitte sõdima. Pälvis meeletu aplausi ja stipendiumi.

“Seal pidid olema nagu traadi peal - ega suud ei tohtinud paotada. Aga pean ütlema, et Ibsenit ega Tšehhovit ei saa käsitleda, ajades nõukogulikku jura. Seal on inimlikud suhted, teised vahekorrad, inimesed räägivad laiemalt ühiskonna lahti. Õppejõududest said aru, et mõeldi üht, tehti teist ja räägiti kolmandat. Ja nii me harjusimegi ära. Seda tegime ka Tallinnfilmis,” räägib Kruusement, kuidas omandati kunstiloominguks vajalikud põhitõed.

“Parteisse ma ei astunud,” märgib ta. Kutsuti küll. Aga kui ta oli koosolekul kinos Sõprus lugenud ühe partei keskkomiteesse kuuluva kolleegi vana kõne lõpust ettepoole, teda enam kutsumise vääriliseks ei peetud.

Moskvast tulnud teatrinoorte unistusel luua oma teater ei olnud antud täituda. Kohustuslik, kuid ebapopulaarne trupiuuendus Pärnu teatri peanäitejuhiametis lõppes Kruusemendi siirdumisega Tallinnfilmi.

Käsi kullas või ...

““Kevadega” sain selle, mis ma tahtsin,” tunnistab Arvo Kruusement. Teiste filmidega on režissööril tulnud teha kompromisse, et kannatajaks ei jääks inimesed.

“Mis teha, ma olen selline, annan järele. Kui ikka sellest sõltub, kas lastakse 66 inimest lahti või mitte, siis ... Ainult “Kevades” ei andnud ma karvavõrdki järele, sest see oli nii tohutult vastutusrikas ülesanne. Mõtlesin - kas kõik või mitte midagi.”

“Kevade” valmimist saatsid rahva pinev huvi ja ootus. Hulja külamehed ütlesid Kruusemendile otse, et tema nahas küll olla ei tahaks. Mõnigi kord võeti varrukast kinni ja arvati, et nüüd on filmimehel kas käsi kullas või p... mullas. Negatiivset eelarvamuslikku suhtumist kohtas Kruusement peaaegu igal sammul.

Kui film valmis, tormas rahvas kinno. Kadrina rahvamajas näidati omakandimehe filmi kolm korda järjest, sest huvilisi oli murdu. Kaasaegsed mäletavad, et kooli direktor Elmar Kanter vaatas ära kõik kolm “Kevade” seanssi. “Direktor võis seekord minuga rahule jääda,” muheleb Kruusement seda tõika kuuldes.

Arvo Kruusement on teinud seitse filmi 25 aasta jooksul. Neist neli on praegugi müügis. Tegemata jäi mõndagi. Sest öeldi: Kruusement ei tee nõukogude filme. “Alati oli küsimus, kas üks kuuendik maakerast saab sellest aru,” selgitab Arvo Kruusement.

Ta tahtis teha Juhan Smuuli “Atlandi ookeani”, valmis oli Mats Traadi stsenaarium “Tants aurukatla ümber” - aga ikka leiti neis midagi ideoloogiliselt sobimatut.

“Karge mere” aluseks sai sootuks teine liin, kui esialgu mõeldud, sest pastori tütar ei tohtinud olla peategelane. “Naine kütab sauna” tekitas Moskvas vastuvõtmisel suure skandaali, ja et film üldse ekraanile pääseks, tuli ungarlaste delegatsioonist teha kiirkorras prantslased, sest Ungari ja N Liidu vahekord oli terav. Režissööri meelest kauneim stseen Ita Everi ja ungari näitlejaga tuli filmist üldse välja jätta.

“Kevade” päästis, et tegevus toimus tsaariajal, aga “abstraktseks humanismiks” sildistati film sellegipoolest. Ega lastud Karlovy Vary festivalile. “Tootsi teod polnud pioneeri väärilised,” tähendab lavastaja.

Kui ajad muutusid ja sinimustvalge tõusis Pika Hermanni torni, hakkas kiire seda jäädvustada - kes teab, kuis ajad lähevad. Valmis “Sügis” - esimene eesti film ilma Moskva rahata.

Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” pole Kruusemendi filmiplaanidesse kuulunud, küll aga lemmikuna lugemislauale.

“Võtan vahel “Tõe ja õiguse” kätte - ja iga kord näen seda uut moodi ja avastan midagi, mida pole varem taibanud. Ta on niivõrd rikas, niivõrd filosoofiline, väga tugev kirjanik, Tolstoist filosoofilisem. Ja tal on igihaljad probleemid,” sõnab mees, kel maailmaklassika risti-põiki läbi loetud, kes hindab Mihhail Bulgakovit ja Mats Traati. Ja arvab, et kirjandusteoses peab olema tuum ja kirjanikus säde.

““Tõde ja õigus” tuleb teha nii, nagu on vaja teha. “Tõe ja õiguse” viiest osast tuleks oma kakskümmend filmi, igast raamatust neli filmi. See tuleb kõik lahti kirjutada ja kinokeelde panna. Kui see lahti kirjutada, siis ei saa läbi ludistada,” selgitab Arvo Kruusement, miks pole meie suurim romaan tervikuna ekraaniteoseks saanud.

“Keegi ei riski seda teha,” arvab ta. “See on sama vastutusrikas kui “Kevade”. Kevade on veel sutt kangema kraadiga, sest kõik teavad, missugused need tegelased peavad olema. Pearut ja Andrest ehk nii täpselt ei teata,” arvab filmimees. “Aga võib-olla see aeg tuleb.”

“Tammsaare rida läheb nii, et seda ei saa kärpida. Mõte on niisugune tervik, et seda ei saa kusagilt lühemaks teha. Ta isegi ei saanud seda lühemaks teha, mis siis veel teistest rääkida,” arutleb režissöör ja möönab, et film aitaks viia meie suurkirjaniku maailma.

Hingelt ehitaja

Kogu oma vaba aja on Arvo Kruusement kasutanud maatööks ja nokitsemiseks - Huljal ehitas emale kasvuhoone, rajas 1962. aastal õunaaia. Pistis pojalegi haamri pihku. Et “poiss niisama ringi ei käiks, õpiks tööd tegema, naela seina lööma ja saagima”, võtsid Kruusemendid ette suvila ehitamise.

“Minu hobi on olnud ehitada. Mõtlen tihti, et kui ma ei oleks läinud artistiks õppima, siis mind huvitas tohutult arhitektuur. Arhitektuur on ju nagu tardunud muusika. Mulle meeldivad ilusad ehitised ja mulle meeldib ehitada. Suvila ehitasin praktiliselt ise valmis ja päris kena tuli välja. Tihti oli ehitamine ainus lohutus selle kurvastuse keskel, kui mõni hea stsenaarium ei läinud käiku,” tunnistab filmimees.

Praegu elab Arvo Kruusement taas Kadrina vallas. Küll mitte Huljal nagu lapsepõlves, vaid Läsnal. “Ostsin selle mõni aasta tagasi ja kirjutasin kohe poja nimele. Poeg on noor mees, las tema näeb vaeva. Väikse poisina oli ta Huljal ja on üldse maalähedane. Ka lapselastele meeldib, las nad siis möllavad seal. Eks ma teen ise ka midagi koos abikaasaga,” räägib Kruusement praegusest elupaigast. “Abikaasa on mul Tallinna lähedalt maalt - Lasnamäelt. Seal ju vanasti peeti loomi. Selles suhtes oleme maalapsed kokku saanud,” nimetab Arvo Kruusement.

Kaasa noogutab ja kinnitab, et Läsnal on “kogu aeg nokitsemist”. Ja on kass, kes pererahvale “koera ja kassi eest”.

CV

• Sündinud 20. aprillil 1928.

• Lõpetas 1953 Moskvas Lunatšarski-nimelise riikliku teatriinstituudi (GITIS).

• Näitleja Tallinna Draamateatris 1953-1961, peanäitejuht Pärnu teatris 1962-1964, režissöör Tallinnfilmis 1965-1991.

• Mängufilmid “Kevade” (1969), “Don Juan Tallinnas” (1971), “Suvi” (1976), “Naine kütab sauna” (1978), “Karge meri” (1981), “Bande” (1985), “Sügis” (1990).