Kunda silmud, ringtee ja kadunud kass

Läinud kolmapäeva hommikul vaatasin sillalt alla ja üks silm oli paadipõhjas. Marek püüdis kala.

Ilus rannahommik oli: päike paistis, kased olid veel ikka ehtes. Aga nad, välja arvatud sutsuke kasevõsa sealsamas rannajoone lähedal, olid niisama head vaadata sillalt maa poole. Enamasti kasvab Kunda rannas lepp.

Marekust veel niipalju, et on päris tuttav mees ja peale silmu püüab ta, kui aega ja ilma on, ka päriskala. Mistarvis on tal püünised, päramootoriga paat, püügiluba ja puha. Natuke noorevõitu, aga näe, mis jõudnud endale soetada.

Toetudes isiklikele muljetele ja Kunda folkloorile ehk rahvajuttudele, julgen arvata, et selle silla, millel seisin, tegid valmis Marek ja kompanii. Vana oligi sutsu räbal, pealegi põrutas üks tegelane kunagi vanast alla, läbi vist juba läbini roostetanud sillaaiast, jõkke.

Nüüd siis on uus sild ja hea alla vaadata.

Eks noid silmusid kogunes tol hommikul paadipõhja rohkem kui üks. Ei ole ilus teise mehe saaki kokku piiluda, ja siis veel, et kui suured. Kui tulete Kundasse ja küsite, et kuidas silm on, siis jutt ikka üks ja sama – väike nagu vihmauss.

Tagasi Kundasse tõi sealt sillalt mind teine Marek. Tal oli parajasti asja jõesuhu ja nii juhtumisi läks nimekaimule appi.

Niikaua kui nad seal silla all teineteist abistasid, käisin mina kalmul. Liisu kalm on kibuvitsasalus, Kalevipojast kümme korda madalama männipoisi kõrval. Kes mäletab, siis Liisu oli mu kuldane kullakarva sabaga sõber.

No ja siis saime minu pealt vaadates Mareku paadi tema auto sleppi ja teine Marek viis mu Kasemäele. Jõudsime veel vahetada mõtteid, et kui oled sündinud Kundas, et kas poleks mitte parem lüüa käega nendele helesinistele unistustele, mis naise kaudu kusagil Lõuna-Eestis peaaegu käes – maad ja metsa nagu muda. Ja siis tuligi vastu Kasemäe. Jäime nägemiseni. Näeme ikka – Kunda ju.

Kasemäe ring

Tähtis tundub see, et meie ringtee on alles. Keegi pole jõudnud küüntega välja kiskuda ei asfalti, ei kõnniteed, ei noid rauast sõidupiirdeid, mis õieti annavad kohalikule liiklusele õige suuna.

Nüüd, uudise huvides, peaks natuke nutma, et mis siin ringteel, mis hiljuti pidulikult avati, halvasti on läinud. Ei midagi, sõbrad, kui ehk, siis üks laste liivakasti kaunistanud vedrukass pandi pihta. Ainult vedrud veel. Ja istu ja vedruta seal otsas kassi asemel ja meenuta aegu, kuidas üks tegelane sõitis sillalt jõkke ...

Muu on kõik kenasti olemas: purskkaev, lilled, puukesed ja muud taimed, mida julgen kokkuvõtvalt kutsuda konnakapsasteks. Ilus on siin, Kasemäe ringteel.

Kivi purskkaevust

Väike pöördumine Sinu poole, mu vana kamraad Rakvere päevilt. Eks lubanud ma Sulle, et kirjutan, kuidas nood lapsed või muidu ülekasvanud lõhkunud Su tehtud tööd. Mäletad isegi toda enne kella viit õhtul, kui Sa parajasti panid kellu käest, ja siis üks parajalt paksuke noorsandi idu kargas kohe vast valminud purskkaevuäärele. Ja kivi kukkus, see Hiinast toodud vilgukivi, nii-öelda element purskkaevu äärises.

Mis me siis Sinuga ütlesime? Ei midagi muud, kui et poja, mis nüüd. Ja kuhu?

Ja vist leppisime kokku, et las ta olla. See poisijupp oma kargamisega, ja see töömehe tänu.

Aga näe, alles on. Sinu kaev, ka laste liivakasti serv, mida hoolega lihvisid ja värvisid. Ja noh, kass, ei see olnud Sinu töö. Nõnnasamuti kassi pihtapanemine.

Nüüd, sõbrad, on meil Kundas jälle mitu juppi uut kõnniteed, uus sild jõesuus, Kasemäe ringteed, palju uusi katuseid vana Punase Kunda päevil ehitatud majadel, mitut värvi otsaseinu, mis majad soojad hoiavad, vuntsidega kivikujusid ja kõiksugu muud, mis tehtud tööd meenutavad.

Aga lollust? Tuleb ikka ette, olgu siis jõesuus või künka otsas, olgu Kundas, Kanepis või Kuusalus.

No kus sa pääsed.

Sulev Kool, kirjamees