Kohtumine fantaasiamaailmaga

Marion Undusk toob Rakveres lavale Kiviräha "Kaelkirjaku". Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Rakvere teatris esietenduva kammerliku "Kaelkirjaku" lavaletooja Marion Undusk, kel elab kodus kirjutav perekonnapäkapikk, sukeldab publiku laste piiritusse fantaasiamaailma.

Miks tuleb Rakvere teatri väikesesse saali "Kaelkirjak", ja veel koos kõhuussiga?

Suvel tegin Von Krahli teatris väikese tüki "Crave", mis oli tohutult depressiivne tükk. Prooviperiood oli väga raske - pead aurasid ja aju oli lühises. Lubasin endale ja näitlejatele, et kui veel midagi teen, siis midagi hästi helget ja toredat, tõenäoliselt lastele.

Kui Üllar Saaremäe küsis, kas ma ei tahaks teha diplomitööd siin teatris, siis ütlesin, et kui, siis lastetükki. Tema vastas, et valigu ma tekst välja. Lugesin läbi tohutus koguses lasteraamatuid ja -näidendeid.

Millega võlus just Kivirähk?

Kiviräha lastelugude huumor ja dialoog ning väike pahelisus meeldivad mulle väga.

Mind veetles, millest see lugu oli - sellest, kuidas laps fantaseerib ja mida ta kokku suudab mõelda. Ükski täiskasvanu ei suuda nii avaralt ja täiskasvanu jaoks isegi hullumeelselt mõelda.

Kui laps hakkab fantaseerima, siis vanemad tihtilugu kohkuvad ära, et kas tal on midagi viga. Lasteaedades öeldakse laste kujuteldavate kaaslaste kohta, et neid pole olemas. Vahel jääb arusaamatuks, miks. Minu kodus, vastupidi, soodustati fantaseerimist.

See aspekt ka, et vanemad üritavad kompenseerida laste üksiolekut asjadega. Pahatihti see ei tööta ja võib hoopis vastupidiselt mõjuda.

Kas teil oli ka lapsepõlves kujuteldav kaaslane?

Kaaslast ei olnud, aga meil oli perekonnapäkapikk, kes käis meil aastaid ja pidas meiega kirjavahetust. Sellest tuli talvel ka raamat välja.

Kõigepealt kirjutas ta minuga, siis mõlema õega ja nüüd ta kirjutab vennaga. Mina uskusin seetõttu 12aastaseni päkapikke. Väikesel õel oli peidukas - mi­nu ja tema võlu- ja salakoht. Minu isa rää­kis meile õhtuti hulle fantaasiajutte ja ärgitas meidki samamoodi fantaseerima.

Kui väikestele või suurtele sobib "Kaelkirjak"?

Minu jaoks see on algkoolile. Aga kuigi seda esitletakse kui lastetükki, on Kivirähk täiskasvanutele sama naljakas, sest seal on mingisugune huumor, mida mõistab paratamatult ainult täiskasvanu. Ka ema ja isa on tegelastena loos tugevalt sees.

Väga sarkastilisele eale, puberteedile, see vast ei sobi, aga näiteks keskkoolis mina viitsiks seda küll juba jälle vaadata.

Miks eelistasite kammerlikku "Kaelkirjakut" näiteks mastaapsele väikeste poiste lemmikraamatule "Limpa ja mereröövlid"?

Mulle meeldib isiklikkus ja lähedus. "Kaelkirjak" on nii lihtne, et seal pead olema väga aus. Kuna olen lavastajana algaja, meeldib mulle väike rühm inimesi, kellega saan isiklikult suhelda ja rääkida, mitte liigutada nuppe siia ja sinna.

Sellepärast see kammerlikkus. Vaatajana meeldib mulle, kui teater on lähedal, kui ei ole mingisugust piiri, olla selles kohas sees.

Praegu on publiku ja lava vahel küll mingi piir, aga näitlejad mängivad ikkagi lastele väga lähedal.