“Jaanituli” pani koduküla naerust rõkkama

Kohtla-Nõmme. 5. detsember. Teater tuleb külla. Aga mitte tavalise spektaakli, vaid looga oma poistest, tuttavatest olukordadest, enda elust enesest ja oma poiste tehtud pealegi. “Jaanituli” nimeks.

Jaanitule ühe tegelase prototüüp Ellart Türkei (vasakul) vestleb pärast etendust osatäitja Eduard Salmistuga.Sel ajal, kui töömehed Kohtla-Nõmme suures ja külmavõitu kultuurimajas lava üles seavad, valmistuvad kohalikud ette. Männi poe müüja ütleb, et lapikuid ostetakse kõvasti rohkem kui tavaliselt, rahvamaja puhvet on ju suletud. Lipsu otsib ka üks prototüüpe Ellart. Teine vend on vangis.

Viimati käis teater Kohtla-Nõmmel augustis vallapäevadel, saarlastest harrastajad näitasid “Oklahomat”. Siis oli saal rahvast püsti täis. Aga muidu ei riskita teatrit kutsuda, vaatajaid napib.

Kohalik rahvas arvab, et üks lihtne külajoodik on liigse tähelepanu alla saanud. Aga tulevad vaatama, tulevad.

Enne etendust. Kohalikud

Ema ja tütar Riina ja Valve Gunt tulevad etendust vaatama paarikümne kilomeetri tagant Mäetaguse vallast: “See lugu on Kohtla-Nõmme inimeste poolt Kohtla-Nõmme inimestest tehtud. Ja tulime seda just siia, Kohtla-Nõmmele vaatama.”

Poeperemees Raivo Viikman: “Kõmu, et tuleb, oli kuulda juba ammu. See tegevus toimub ju siin majas. Algul vist kardeti seda teha, et kuidas suhtutakse.”

Leonhard Pihu: “Kuuld niipalju, kui lugend olen. Lehtedest. Kõik tunnevad huvi, et mismoodi. Huvitav just see, et mismoodi oma inimene teeb.”

Kohaliku kooli kaheksandikud Karoliine ja Anett: “Meile on sellest tükist räägitud, meie jaoks on see võõras lugu. Saaremägesid teame, aga prototüüpe mitte. Päris palju inimesi tuleb vaatama, noori just palju.”

Prototüübi sugulane Ain Muravlev: “Ma olen seda näidendit lugenud, tahan nüüd näha, kuidas tehtud. Jutu järgi sai väga ilus lugu. Ma arvan, et mul on kuidagi imelik seda vaadata. Vahepeal küll pandi pahaks, et miks sellest asjast tükk on tehtud, aga tema (Ellart) küll ei pannud.”

Poeuks käib kinni-lahti vahetpidamata. Etenduseni jääb veel napp pooltund. Poodi siseneb ka lavastaja, silmnähtavalt närveeriv Üllar Saaremäe.

Pärast etendust

Lavastaja Üllar Saaremäe: Kihvt oli see, et reageeriti hoopis teistes kohtades, kui Rakveres või Tallinnas. Sest inimesed teavad, millest räägitakse - Pärni poisi jutt, Ranna Roosi või Kuuma vanamehe hobune. Kõik elavad kaasa. See inimlik soojus, millest see lugu tehtud on, jõudis minu arvates kohale.

Inimesed, kes ei teadnud, arvavad, et mõnitatakse, aga vastupidi, paljud ütlesid pärast, et kuidas on võimalik sel teemal nii soe lugu teha.

Kindlasti oli väike risk, kuidas vastu võtavad, aga valitses terve ellusuhtumine, terve huumorimeel.

Näitleja Eduard Salmistu, kes kehastas Ellartit, kas oli eriline tunne siin seda tükki mängida?

Meie mängime ikka oma lugu. Aga vahe on selles, et siinsed inimesed teavad seda lugu, teavad neid tüüpe.

Kas häiris ka see teadmine, oli mingi eriline vastutus?

See teadmine istub niikuinii sees, seda rohkem võtad kokku ja seda tugevamini mängid just seda lugu.

Kas reaktsioon oli teisem?

Oli jah, selline äratundmisrõõm. Meie ei mängi ju lustimängu. Aga tänasest jäi see valdama. Lõpu pööras nii ära, minu meelest läks teise kanalisse - rahvas püüab vägisi leida asjast huumorit, ma ei tea, kas see on mingi enesekaitse.

Kultuurimaja juhataja Maret Käiss:

Ma arvan, et poisid pidasid ilusti end üleval. Ja muidugi Ellart, ma kartsin tema pärast. Ma kardan, et ta ise ka ei teadnud ette, kuidas ta reageerib. Aga ta naeris, nii et silmad olid märjad.

Prototüüp Ellart Türkei: “Tuletõrje, kurat, varastas veekeetja ära.”

Kuidas meeldis?

Poisid panevad väga hästi, väga hästi panevad! Nii kui vaatan, mu enda elu tuleb kõik silme ette. Umbes sihuke elu mul oligi, ütleme niimoodi... noh, vähemalt siiamaani.

On tehtud väga elulikult ega pole palju mind võetud, on võetud mõningad elumomendid vahele, aga hästi ära ilustatud. Solvunud absoluutselt ei ole. Ta (Rünno Saaremäe) andis mulle ju käsikirja lugeda, ma teadsin, mis sealt tuleb. Aga seda küll ei oodanud, ma naersin, nii et kõht haige.

Lõpp meeldis mulle veel rohkem kui algus. Kui tehtaks rohkem selliseid tükke, oleks hea teatris käia. Mul on hea tunne, ma ütlen. Vahepeal naersin, nii et pisar silmas, vahepeal nutsin nii et pisar silmas.

Kas inimesed võivad teie peale nüüd teise pilguga vaadata?

Mind teatakse läbi ja lõhki, on ju, kui nii võtta. Ma ei usu, et minu peale teise pilguga vaatama hakatakse. Noh, populaarsust see ei tõsta, alla ta ka ei langeta.

Milline koht kõige rohkem korda läks?

(Naerab südamest) Vaata, kui ta selle Martaga hakkas panema (ei saa naeru pidama). See oli nigu minu elu, nigu mult voodist võetud. Ega Marta ei ole mul kadund. Tema on elus ja, nagu näed, mina ka.

Ja vahel pani mõtlema ka. (“Molodets,” surub vahepeal Üllar Saaremäe kätt).

Kuidas selle venna põlema pistmisega täpselt oli?

Nii ta oligi, natuke on teistmoodi. Siin oli niimoodi, et ... Tegelikult mina panin põlema, kui nii võtta. Aga no Hansi nagu ässitas niimoodi tegema.

Kurat, minu korter, minu elamine. Siis ütleb mulle, et sa oled viimane pasakott, sa ei julge mitte midagi teha. Ajasin talle viinad, raisk välja, Ziina oli ka seal, mitte Marta, Ziina oli ka.

Ütlesin Hansile, mis kuradi jama sa mulle ajad. Võtsin esimese tiku, puhkusin ära. Ütles, et sa oledki pasakott. Tõmbasin teise tiku, aga teine läks katki - ise vahin, kuidas ta kukub.

Bensiin oli juba maha valatud tema poolt. Ja nigu see pahvakas käis - mina olin siinpool leeki, need sealpool, mina tõmbasin Ziina sealt välja. Aga see (vend Hansi) jooksis ka läbi leegi (naerab kõvasti).

Politsei käis või?

Ei, seal kurat tuletõrje tuli, varastasid mul veekeetja ära, venna talvesaapad ka. Nii ta oli.

Kus vend praegu on?

Vend on praegu seal (vanglas). Pani mulle noaga rindu neli pauku, nii palju jäi puudu südamest (näitab näpuga. Päris vähe). See on mulle paha mälestus, aga kuskile ma ei pääse.

Kuidas siinkandis muidu jaanituled on olnud?

Kaklemist on kogu aeg olnud. Venelased tulevad siia, eestlastele ei meeldi sihuke asi, kui nad hakkavad sulle midagi ütlema. Sulle ka vist ei meeldiks. Tuuakse Sompast igalt poolt bussidega kohale.

Kas pärast etendust võtate korgi maha?

Loomulikult. Tervet pudelit ei joo, aga pitsi panen kindlasti. Ausalt.

Millega praegu tegelete?

Praegust olen tööta tööline, aga noh, ehitan ahjusid ja ütleme, elan. Alles tegin ahju ära, neli päeva, kaks tuhat teenisin.