Galina Süvalep: sain ennast laval vabaks võidelda

Rakvere linnas Tööstuse tänava ühte varjulisse siseõue peitunud majas on aeg otsekui seisma jäänud. Siin on vaikus ja rahu oma meenutuste maale kutsuva võluväega, mille võimusesse korteriperenaine sind õige pea kutsub...

“Kui väga ma tahtsin oma vanematelt ja vanavanematelt teada saada, kust nad on pärit,” räägib perenaine, pensionäripõlve pidav näitlejanna Galina Süvalep, “mida nad siin ilmas on korda saatnud, aga ma lasin õige aja mööda. Kui kedagi neist enam polnud, siis oli juba hilja.”

Korteriperenaine vaatab varjulise toa aknast õue, sätib käsi laual. Tema hääl reedab kunagist elukutset - selles on midagi selget ja taotluslikku, rõhutatust ja ilmekust. Mõtlen: kas niiviisi küpsesidki kõik need enam kui poolsada lavakuju ehk karakterit, kellele tuli hing sisse puhuda, lasta sellel naerda ja nutta, et siis lõpuks ise jõuetuna oma garderoobisohvale langeda.

Koos Eino Baskiniga koolis

Viimase suure sõja eelõhtul, 1941. aasta juunis lõpetas Galina Süvalep sünnilinnas Narvas sealse vene keskkooli. Galina Kapalõgina - nii kirjutati tema nimi tookord - seisis elu teelahkmel, kus paraku valida polnud õieti midagi.

Lühiajaline abielu, poeg Pauli sündimine ja abikaasa kaotsiminek ning sealkandi sõjatormid panid elu üle sügavalt mõtlema. Ja kui 1947. aastal avanes võimalus astuda teatriinstituuti Tallinnas, oli ka Galina kohal. Neli aastat õpinguid ning 1951. aastal jagati värsketele näitlejatele välja diplomid.

See oli selle kõrgema teatrikooli kolmas lend, kus lõpetajate hulgas olid ka Eino Baskin, Kulno Süvalep, Lembit Eelmäe jt hilisemad tuntud teatrimehed. “Baskin oli juba siis iseäraliku huumorimeelega, aga ka irooniline. Mõne kohta tavatses ta öelda: romantik,” kommenteeris Galina oma kursusevenda, kelle fenomenaalne (Baskini lemmiksõna) kunstnikutee on tänaseni kestnud.

Instituudi lõpuaastal abiellus Galina oma kursusekaaslase Kulno Süvalepaga. Ühist, töörohket eluteed jätkus üheteistkümneks aastaks.

Algas näitlejatöö teatris, õigemini küll teatrites, sest esialgne töökoht Võrus Lõuna-Eesti Teatris kadus õige pea teatri likvideerimise tõttu.

Et Galina Süvalepal oli ka vene keel suus, siis tuli tal mõnda aega töötada Tallinna Draamateatris tõlgina, kus sõjajärgse tava kohaselt tuli etendusi tõlkida sünkroonselt vene keelde. Sellega püüti venekeelset vaatajaskonda saali meelitada.

Tallinnas töötas Galina poole kohaga ka Kunstidevalitsuses, kuid hing ihkas ikka lavale. Nii läks ta nukuteatriesse. “Tõmme teatrisse oli tugev,” lisas ta täpsustuse.

Abikaasaga Rakverre

Galina Süvalep jõudis Rakvere Teatrisse 1954. aasta kevadel. Abikaasa Kulno, tol ajal 25-aastane näitleja, oli juba ka lavastajatööd proovinud. Pärast Paul Varandi vallandamist peanäitejuhi kohalt selgus ka, et Rakvere Teater oli jõudnud oma esimesse suuremasse ummikseisu.

Peanäitejuhi kohuseid täitnud Enn Parve surma järel detsembris 1952 tegeleti peamiselt publikut lõbustavate vodevillide lavastamisega, mille tulemusena teater kaotas sellegi taseme, mis oli olnud varasematel aastatel.

Teatri uueks peanäitejuhiks kinnitati Kulno Süvalep. Teatris oli sel hetkel tööl 19 näitlejat, napilt kahe trupi jagu. Kunstiline mängutase oli ebakindel, ansambli kui koostöövormi puudumine andis teravalt tunda.

Süvaleppade abielupaar andus jäägitult teatrile, sest usuti Rakvere Teatri edu võimalikkusesse. “Meil oli kodus lapsehoidja. Pärast Võrus sündinud Elet sündis Rakveres veel tütar Imbi. Vanatädi tegeles lastega, sest pikad päevad ja õhtud teatris ei jätnud kodu tarvis kuigi palju aega,” räägib Galina oma esimestest Rakvere-aastatest.

Et repertuaari täiendada, asus Kulno Süvalep ise näidendeid tõlkima ja kirjutama. 1956. aastal tuli Rakvere lavale Süvalepa esiknäidend “Armastus ja vale”, milles Galina mängis ühte peaosalist Helgat.

“See näidend läks hästi. Oli veidi sentimentaalne, aga siiski eluline, lihtne lugu. Rahvale sellised asjad meeldisid. Kulno tegi ise ka muusikalise kujunduse,” meenutab Galina. “Et kiiremini uut repertuaari saada, tegeles Kulno pidevalt uute näidendite otsimise ja tõlkimisega. Ka mina olen näidendeid tõlkinud. Peale draamateoste tõlkis Kulno ka operettide ja ooperite alustekste ja libretosid. Muusikamehena sai ta selle tööga hästi hakkama.”

Näitleja elu omapära

Kui ajutisest elupaigast koliti majja Tööstuse tänavas, paranesid pere elu- ja töötingimused. Majas hakkasid kõlama klaveri- ja akordionihelid. Kulno polnud küll kusagil muusikategemist õppinud, kuid looduslik anne oli see, mis temast hiljem tuntud komponisti tegi. Kõigile hästi tuntud muusikaline põimik “Kaunimad aastad Su elus” sündis ju osaliselt juba Kulno Süvalepa Rakvere-päevil.

Kui Galina Süvalep räägib oma näitlejaelust Rakveres, siis poetab ta muu jutu sekka lause: “Elasime suhteliselt kinnist teatrielu, teater oli meie jaoks kõige tähtsam ja peamine asi.”

Galina meenutab erilise rõhutamisega provintsiteatri argipäevi, milles oluline osa oli väljasõitudel ehk ringreisidel maarahvamajadesse.

“Eriti rasked olid talvised sõidud maale,” räägib ta. “Rahvamajad, kus etendusi tuli anda, olid sageli kütmata. Harvad polnud ka juhtumid, kui saali- või lavanurgast vaatas vastu lausjää! Aga esineda tuli mõnikord õhukeses ja kerges kostüümis. Koju jõudes olime läbikülmunud, kuum tee või pits konjakit kulus marjaks ära. Aga olud paranesid pikkamööda. Hakkasime ka ise omapoolseid nõudmisi esitama.”

Kuno Süvalep pani Rakverele vene kirjandusklassikast laenatud nime Mirgorod. Ilmselt pidas ta silmas siin valitsevat rahulikkust ja vaikust. Sellele vaatamata käis Süvaleppade pere igal võimalusel Tallinna teatrites uusi lavastusi vaatamas. Kontrolletendused olid tasuta, nende toimumisest anti varakult teada ka teistele teatritele.

Aastatega ei paindu

Tuleval aastal kaheksakümneseks saav Galina Süvalep on säilitanud erksa olemise ja terase tähelepanuvõime elu kõigis valdkondades.

“Inimene paindub elus kuigipalju, kuid aastate möödudes jääb ta ikka oma olemise ja arvamuste juurde,” pajatab Galina filosoofiliselt oma elulistest tähelepanekutest.

“Praegu mõtlen ma põhiliselt minevikule, sest tuleviku kestmises ei või kindel olla.” Minevikulise hõnguga on ka sõpruskond, kellega ta lävinud on, ikka endised kolleegid - näitlejad Rakvere Teatrist - Eva Novek, kursusekaaslane Voldemar Pahkla, Evald Randoja, Ellen Grünfeld jt. Ka pereringis tuleb ikka juttu teatrist ja kultuurielust, sest tütred - kirjandusteadlasest Ele ja näitlejana tegutsenud ning nüüd õpetajana töötav Imbi on ju tuntud kultuuriinimesed, kes pere vaimutraditsioone jätkavad.

Ühele ankeedile antud vastuses märgib Galina Süvalep, et ta on mänginud kokku 57 rolli. Ta kinnitab: “Nende osadega sain laval vabaks võideldud ja justkui enda poolt näitlejaks tunnistatud. Siiski kujunes mu elu hea periood lühikeseks. Rakvere teatris oli minu lavastajaks põhiliselt Kulno Süvalep. See oli minu elus üks ärksam aeg. Tegutsemise tahe ja entusiasm oli suur, repertuaar oli, moodsalt väljendades, seinast seina.”

Kas saab alati nostalgia kaela ajad mälestusi, mis elule tuge pakuvad, raskel hetkel murduda ei lase?

Galina Süvalep on seda meelt, et minevikust rääkides oleme vahel ülekohtused. Kõike, mis aastakümneid tagasi tehti, ei saa lõplikult kõrvale heita või hukka mõista. “Aga teater ja poliitika? Kuidas nemad omavahel suhestuvad?”

“Ma ei usu, et meie aeg just igas asjas nii poliitikaga läbi põimunud oli. Mängisime ju ka eesti klassikuid, lavale jõudis Vilde “Külmale maale”, selles on ju see tuntud Jaani roll, mida on mitmeti tõlgendatud...

Mis puutub Kulno lavastustesse, siis meenub, et mingi vasakpoolsuse või sotsiaalse värvingu aimdust ta töödes ju oli. Tema poolehoid ei kaldunud rikkurite poolele. Sedaviisi mõtestasid elu väga paljud inimesed tol, aga ka praegusel ajal. Seda ei saa ju panna otsesesse seosesse poliitikaga,” selgitas Galina, elukogenud inimene oma seisukohti.

“Olime kõigest sellest argisest üle, see nagu ei puutunud meisse. Kulno juures oli see hästi märgatav.” Galina ei unusta ka märkimast Rakvere Teatri tänaste juhtide tähelepanelikkust ja lugupidamist siinsete teatriveteranide suhtes, kutsudes neid ikka osalema teatri tähtpäevadel.

“Aga tänane Eesti? Olete sellega rahul?” Galina mõtleb pikalt, enne kui ütleb: “Oleks ikka tahtnud paremat Eestit, sai ju nagu loodetud ja arvatud... Aga võib-olla arvame ainult meie, vanad, sedaviisi? Kes teab?”

Suur suvine rahu valitseb toas ja õues. Elutoa kaks klaverit, kunagise korteriperemehe “M. Romm” ja “Belarus” on vaiki jäänud. Vähesed siinkandi inimesed teavad, et just selle katuse all on sündinud suurepärased meloodiad, laulukesed ja lavateosed. Siit on mindud ja tuldud. Siit on jagatud inimestele unustamatuid hetki, kurbust ja äratundmisrõõmu. Ja kui me ütleme, et tasust selle eest teab vaid tuul, siis me eksime.

GALINA SÜVALEP:

Galina Süvalep on sündinud 1923. a Narvas. Lõpetas 1941. a Narva vene keskkooli. Astus 1947. a Eesti Riiklikku Teatriinstituuti Tallinnas, mille lõpetas 1951. a. On töötanud Lõuna Eesti Teatris Võrus, Tallinna Draamateatris, Nukuteatris, Rakvere Teatris. Oli aastatel 1951-1962 abielus näitleja ja lavastaja Kulno Süvalepaga. Mänginud teatrites 57 rolli. Poja ja kahe tütre ema.

Enn Mälgand