Eesti Euroopa Liiduga liitumiskõnelused on selleks korraks läbi, kuid pasunaid puhuda ja rõõmust hõisata pole põllumeestel küll põhjust.
Meediaväljaannete kaudu kuulutati rahvale suurest läbimurdest Kopenhaagenis, kuid küsigem, milles see seisnes. Õigupoolest ei saavutanud Eesti delegatsioon tippkohtumisel midagi täiendavalt sellele, mida Taani oli meile eesistujamaana juba pakkunud.
Taani poolt pakutu oli sisuliselt liikmesriikide poolt kooskõlastatud pakkumine. Küllap nägid läbirääkijad sellegi saavutamise nimel vaeva, kuid mingist läbimurdest küll rääkida ei saa. Tulemusi tuleks hinnata selle järgi, kui palju Eesti oma positsioonist kaotas, ja kaotused olid suured.
Puudulikuks jäi lobitöö liikmesriikide ja nende põllumajandusministritega. Avalikkusele maaliti pilt, nagu otsustaks kõik asjad EL-i Komisjon. Läbirääkimiste mõistes on Komisjon vaid koordineeriv ja korraldav organ. Tegelikult võtavad otsuseid vastu liikmesriikide ministrid, seega tulnuks teha tööd eelkõige nendega.
Seda tööd saab vastavalt rahvusvahelistele suhtlusnormidele teha üksnes minister, mitte tehnilised läbirääkijad. Selgitustööd võiksid teha ka ametnikud, kes pole maksumaksja kulul nii kõrgelt kinni makstud.
Meile pakutud tootmiskvoodid on küll pisut suuremad, kui Eesti praegu toota suudab. Kuid olen kindel, et enamikus positsioonides on lagi vastas lähema kolme aasta jooksul, siis põllumajandusliku tootmise areng pidurdub.
Väga kergekäeliselt loobuti silotoetusest ja teravilja kuivatustoetusest, mis tähendab, et otsetoetused jäävad väiksemaks umbes 350 miljoni krooni võrra, kui need võinuks olla.
Mis puudutab otsetoetusi, siis EL-i eelarvest garanteeritakse Eestile üksnes 25% liikmesriikide tasemest, mitte aga 55%. Taani pakkumises juba enne tippkohtumist lubati maksta otsetoetustele lisaks tõukefondidest maaelutoetusi 15% ulatuses, mille Eesti delegatsioon ka vastu võttis. Poolakad rääkisid välja õiguse maksta oma rahvuslikust eelarvest täiendavalt otsetoetusi kuni 15%.
See õigus laienes ka Eestile, mis tähendab sisuliselt seda, et EL lubab Eestil maksta eelarvest täiendavalt oma põllumeestele lisatoetust 15%.
Kuidas raha kasutada
Tõukefondid moodustuvad EL-i ja Eesti kaasfinantseerimise tulemusena vahekorras 80% EL-ist ja 20% Eesti eelarvest. Seega kui Eesti kavandab riigieelarvest eraldada 100 miljonit, tuleb Brüsselist 400 miljonit juurde, kui riigieelarvest raha ei anta, vastab EL samaga. Eraldatavad summad on limiteeritud ja liitumistingimustes kirjas.
Niisiis on tõukefondide kaasfinantseerimiseks mõistlik ka Eesti riigil eelarvest raha planeerida, kuid kas siis jätkub raha veel ka otsetoetustele juurde maksmiseks? Olgu lisatud, et üleminekuperioodi lühenemine 10-lt aastalt 7-le sõltub eelkõige sellest, kas Eesti maksab otsetoetusi oma eelarvest või mitte.
Kas on mõistlik tõukefondide raha kasutada maaelu arendamiseks, nii nagu nad algselt mõeldud olid, või tuleks osa nendest kasutada otsetoetuste maksmiseks esimesel kolmel aastal? Selgeks tuleb rääkida ka see, milliseks kujunevad maaelutoetustele ligipääsutingimused ja milliseid meetmeid Eestis kasutada.
Juba praegu on teada, et meie põllumajandusministeerium ei soovi rakendada euroliidus laialt kasutatavat noortalunike starditoetuse meedet. Eesti Noortalunike Ühendus ja Eestimaa Talupidajate Keskliit ei kavatse sellega mingil juhul leppida.
Soovitavad valikud
Just meetmete valikul ja nendele juurdepääsutingimuste kehtestamisel on liikmesriigil suhteliselt suur vabadus ise otsuseid teha.
Loomulikult tuleks valikute tegemisel arvestada EL-is tunnustatud põllumajanduse multifunktsionaalsuse põhimõtet ja suunata vahendid talumajanduse eelisarendamisse. Kui siiani pole materiaalsetel põhjustel olnud võimalik peretalude arendamisega tegeleda, siis lähitulevikus, EL-iga liitumise järgselt, on see võimalik euroraha toel.
Talude arendamine pole ju eesmärk omaette, pigem vahend selleks, et mõtlevate inimeste osakaalu maaühiskonnas suurendada.
Kogukonna normaalseks eluks on vaja teatud hulka mõtlevaid ja ettevõtlikke inimesi. Eesti paljudes piirkondades on see vahekord paigast ära. Selle tunnistuseks on kas või see, et valimistel võib hääli osta ka pudeli eest, või et kümmekonna häälega volikogu ukse taha jäänud inimesest võib siiski saada vallavolikogu esimees.
Talud kannavad ka palju teisi väärtusi ja neil on eriline sotsiaalne roll ühiskonnas. Uute rahastamisvõimaluste korral tuleks EL-i raha suunata eelkõige väikeettevõtluse ja talupidajate kui ettevõtjate tegevuse toetuseks. Soosida tuleks sisemigratsiooni linnadest maale ja mitte mustatöölisteks, vaid just ettevõtjateks.
Kui aga raha suunata suurte, palgatööl baseeruvate põllumajandusettevõtete toetuseks, toodame juurde käsutäitjaid ning maaühiskond läheb veelgi enam tasakaalust välja. On oht, et ka maaühiskonnas eneses tekib kaks Eestit.
Eesti tulevasel Riigikogul, valitsusel ja põllumajandusministril on suur võimalus mõjutada maaühiskonna arengut, kasutades selleks EL-i tõukefondide raha.
Pärast liitumistingimuste selgumist pole enam mõtet taga nutta vanade liikmesriikide talunikega võrreldes ebavõrdset kohtlemist, nüüd tuleb pilgud suunata tulevikku ja vaadata, mida annab nendes oludes maaühiskonna edendamiseks ära teha, kuidas püsida üleeuroopalises konkurentsis. On aeg taas asuda peretalusid ja nende eksisteerimiseks vajalikke tugistruktuure arendama.
Kaul Nurm, Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor